Uuslavastus
“Murdepunkt”
Autor David Eldridge
Tõlkija Pirjo Jonas
Lavastaja ja helikujundaja Veiko Tubin
Kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits
Osades Kersti Heinloo (Eesti Draamateater) ja Ott Aardam (Theatrum)
Skene Katus Kunstile esietendus 17. novembril Viimsi Artiumi blackbox’is
Briti näitekirjaniku David Eldridge’i kolm lavalugu moodustavad suhete triloogia ja neist kaks on nüüdseks ka Eestis lavastatud, kolmas osa “End” aga esietendus alles äsja Londonis.
“Algus” (Beginning) jõudis lavale Rakvere Teatris 2022. aastal, lavastas Tiina Mälberg, osades Silja Miks ja Andres Mähar, kes varem koos mänginud ei olnud. “Murdepunkti” on lavastanud Veiko Tubin ja siingi näeme virgutavalt uut näitlejaduetti: abikaasade Maggie ja Gary rollides Kersti Heinloo ja Ott Aardam.
Kuna Skene Katus Kunstile on lavastanud intiimseid suhtelugusid, võiks ju “Murdepunkti” mõelda ka tinglikuks triloogiaks Jaanihanso Siidrivabrikus mängitud suvelavastustega, Ingmar Bergmani “Stseenid ühest abielust” (lavastajad Mehis Pihla ja Kristjan Suits, 2021) ning Edward Albee “Kes kardab Virginia Woolfi?” (lavastaja Andrus Vaarik, 2024). Viimsi Artiumi blackbox sobib hästi mängupaigaks, tänu kammerlikkusele, loodetavasti leiab publik sinna tee sama meelsasti kui suvel Jaanihansole.
“Murdepunkt” Autor/allikas: Veiko Tubin
“Üks öö. Üks köök. Kaks inimest murdepunktis.” Nood kolm lühilauset on kõigiti kohased lavastuse tutvustuseks. Eks ole ka Eldridge’i dialoog napp, pausid ja ütlemata jätmised sama olulised kui väljaöeldud sõnad. Üks remark kordub läbi teksti, väikeste variatsioonidega: “Nad vaatavad teineteist kaua, nii kaua kui võimalik.” Või: “…nii kaua, kui lavaliselt kannatab.”
Veiko Tubina lavastus usaldab vaikust sõnade vahel, näitlejatel avaneb võimalus mõtteid kuuldavaks muuta. Psühholoogiline teater, läbitunnetatud dialoogirežiiga ja ilma ülearuste trikkide-nippideta, on hea pinnas keskendumiseks, nii laval kui saalis. Kristjan Suitsu kunstnikutöö toonitab keskkonna konkreetsust, lausa olustikulisust. Kuni mõned asjad ja argised tegevused ses köögis muutuvad justkui poolkogemata tähenduslikeks. Elektroonilise kella helendavad numbrid näitavad suhete klaarimiseks kriitilist aega, öö üleminekut varahommikuks, dialoog algab kella nelja paiku öösel, Maggie unetusega.
Kersti Heinloo ja Ott Aardam mõjuvad temperamendilt üsnagi vastandlikena, mis omakorda pingestab lavalist duett-duelli. Maggie on otsustanud viimaks oma tõe välja öelda, iseendale ja abikaasale hinge ja silma vaadata; tema mees Gary katsub pageda lõõpivasse huumorisse (mis naist ärritab) ning elu turvalisteks muutvatesse pisiasjadesse. “Miks sa mind enam ei armasta?” pärib Gary siiras arusaamatuses.
“Murdepunkt” Autor/allikas: Veiko Tubin
Kui pärast lavastuse nägemist (19. novembri etendus) Eldridge’i näidendit lugesin, hakkas vargsi tunduma, et Aardam on mänginud Gary justkui sümpaatsemaks. Aga laval tekibki huvitav pingeväli, kuna Heinloo paotab Maggie kaua kuhjunud sisepingeid kirglikult, olles oma tegelase suhtes armutum, kartmatult kompromissitu. Aardam on introvertsem ning oma rolli advokaadina heatahtlikum, südamlikum. Aga see teatav vastuolu haakub tabavalt kummagi rolli olemusega. Koosmängus on midagi väga täpset, nii et Maggie ja Cary ühises elatud elu slepis ei teki kahtlusekübetki.
Humoorikaid detaile lisavad mõlemad osatäitjad, kummagi hetkelisi üleminekuid dramaatilisusest koomikasse on tore jälgida, pinget nii kruvitakse kui leevendatakse oskuslikult. Abikaasad on jõudnud viiekümnenda eluaasta lävele, mistõttu vägagi kohane Maggie vastuväide keskea kriisi mainimisele: “Kuuskümmend on keskiga!” Kõlab terake muigama panevalt, ometi läbinisti veendunult ja veenvalt.
Loomulikult lisandub lavataguseid tegelasi, kõige lähemal neist on 8-aastane tütar Annabelle, kes magusasti magab. Lapse saamise ja kasvatamise teema on ses abielus palju pingeid tekitanud. Sellest lähtuvalt ka raha teema ja abikaasade erinev taust. “Ma ei osanud elu sees arvata, et abielu võib olla nii üksildane,” tunnistab Maggie.
“Murdepunkt” Autor/allikas: Veiko Tubin
Teistmoodi võtmeisikuks osutub John, kellesse Maggie armunud on. Viited Johni abielule, mis olla “sisuliselt läbi”, lasevad aimata üsna banaalset lugu, mida Maggie (seni veel?!) läbi ei näe. Kui Gary kannatus katkeb ja ta ootamatult asub nõusid lõhkuma, on lavastuses ülitäpne lisand mehe püüd lõhkuda idüllilist fotot, ilmselt pulmapäevast – just pildi raami purustades haavab Gary oma kätt.
Kersti Heinloo on ühes “Murdepunktist” lähtuvas intervjuus sõnastanud küsimused: miks inimesed ei lõpeta suhet, kui tunnevad, et asjad ei toimi, miks ei juleta muudatusi ette võtta? David Eldridge’i näidend ja Veiko Tubina lavastus küsivad siiski vastupidist: kuidas abielu ja armastust hoida, kas muudatused pole üksnes enesepettus? Lavastuse lõpp sisendabki lootust, mõjumata siiski happy end’ina. Maggie rahutu pilk telefonile jätab õhku kahtluse, vähemasti tugeva sisemise heitluse, kas jätkata suhtlemist Johniga… Ometi on Gary suutnud lõhutud pildiraami jälle terveks teha. Selleks korraks ära parandatud raamis algabki uus päev. Homme ongi juba täna, on nende ülejäänud (abi)elu esimene päev.