Alustame veidi teistsuguse nurga alt. Kõigile eestlastele on tuttav kultusfilm “Tulnukas”, kus kohalikud rullnokad kasutavad sõna “neandertallane” solvanguna, viidates teiste rumalusele ja primitiivsusele. Tundub, et see stereotüüp on levinud üle maailma. Teie olete aga pühendanud oma karjääri neandertallast maine puhtaks küürimisele, tõestades, et nad olid intelligentsed ja tundlikud. Kas te tunnete end neandertallaste n-ö eestkõnelejana ja kas teid häirib, kui nende nime sõimusõnana kasutatakse?

Svante Pääbo: Ega mul otseselt sellist eesmärki olegi. Tõsi, levib stereotüüp neandertallastest kui primitiivsetest, jõhkratest ja tundetutest olenditest. On olemas aga ka vastupidine äärmus – nende idealiseerimine. Kas te olete kuulnud Jean M. Auelist, raamatu “Koopakaru hõim” autorist? Tema teosed olid paarkümmend aastat tagasi väga populaarsed. Seal kohtuvad neandertallased nüüdisinimestega ja neid kujutatakse uskumatult heatahtlike ning tundeelamuslikult rikastena, kel on võimeid, mis tänapäeva inimestel justkui puuduvad.

Muidugi see, et me nendega segunesime, on kõnekas, kuna saime ühiseid järglasi, kes olid ühiskonnas oma geenide edasiandmiseks piisavalt edukad. Samas ei tea me siiani, millised need kokkupuuted täpselt olid või kuidas need aset leidsid.

Seega sellest, millised olid Homo sapiensi ja neandertallaste vahelised suhted, ei tea me tegelikult eriti midagi? 

See, kuidas me neid kokkupuuteid ette kujutame, räägib rohkem meie endi fantaasiatest – vahel isegi seksuaalfantaasiatest – kui sellest, mis toona tegelikult toimus. See võis olla meie liigi kauneim armastuslugu. See võis olla ka vägistamine. Me lihtsalt ei tea.

Teie töö on meie arusaama neandertallastest põhjalikult muutnud – neid ei nähta enam jõhkrate koopainimestena, vaid meie lähisugulastena, kellega me segunesime. Kanname endas nende geene. Kas teadmine, et meis on “tükike teisest liigist”, muudab seda, kuidas defineerime inimlikkust? Kuhu tõmmata bioloogiline piir “meie” ja “nende” vahele, või on see piir täielikult hägustunud?

Piir meie ja neandertallaste – või ka denissovlaste – vahel on tõesti mõnevõrra hägustunud. Puhtakadeemilisest vaatepunktist on küsimus liigi definitsioonis, kuid see pole eriti huvitav. Levinud määratluse järgi ei saa eri liikide esindajad omavahel viljakaid järglasi, kuid ilmselgelt meie saime. Samas näeme genoomis piirkondi, kus ei leidu neandertallase DNA-d üldse. See viitab, et looduslik valik rookis osa nende pärilikkusmaterjalist välja. Nii et tõde on kuskil vahepeal.

Mõtlen sageli, mis oleks saanud, kui neandertallased oleksid elanud veel 40 000 või 50 000 aastat. See on vaid 1200 või 1400 põlvkonda. Kas näeksime veel äärmuslikumat rassismi, kuna nad eristusid meist välimuselt? Või oleks see sundinud meid ümber hindama tänast ranget piiri inimeste ja loomade vahel?

Kui meie kõrval elanuks teine liik, kes kasutas samuti tuld ja tööriistu, kuid polnud päris “meie”, mõistaksime ehk paremini, et oleme eluslooduse skaalal vaid üks punkt. Seda ei saa me aga kunagi teada.

Svante Pääbo Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Viimaste aastate üks põnevamaid avastusi on see, kuidas neandertallase pärand mõjutab meie tervist – alates raske COVID-19 riskist kuni valutundlikkuseni. See toob paleogeneetika ajaloo osakonnast otse haiglapalatisse. Kas meid ootab arhailise pärilikkuse osas veel meditsiinilisi üllatusi ja kas personaalmeditsiin peaks tulevikus arvestama patsiendi n-ö sisemise neandertallasega?

Usun küll, et üllatusi tuleb veel. Minu jaoks oli suurim üllatus koroonapandeemia. Tuleb täiesti uus viirus ja selgub, et tugevaim geneetiline riskitegur selle raskelt läbipõdemiseks pärineb neandertallastelt. Pandeemia ajal suri maailmas selle neandertallaste variandi tõttu tublisti üle miljoni inimese rohkem kui muidu.

Samas torkab neandertallaste panus teiste mutatsioonide kõrval silma ehk vaid seetõttu, et nad olid meist üle poole miljoni aasta eraldatud. Selle aja vältel tekkis selles mitmeid mutatsioone, mis seejärel nüüdisinimese genofondi kandusid. 

Huvitav on see, et paljud neist variantidest olid meditsiinigeneetikas juba teada. Me lihtsalt ei teadnud, et need pärinevad neandertaallastelt. Näiteks mõjutavad teatud variandid ravimite lagundamist maksas. Kui võtate verevedeldajaid – näiteks pärast südame tehisklapi paigaldamist, tehakse sageli test, veendumaks, et te ei kanna variante, mis nõuavad väiksemat doosi. Mõned neist suurema tundlikkuseni viivatest variantidest ongi neandertallaste pärand. Meditsiiniliselt olid need teada-tuntud, kuid nende päritolu avastasime alles hiljuti.

Nii et meie füsioloogilise ja geneetilise ajaloo mõistmiseks on see väga huvitav, kuid ma ei ütleks, et see meditsiini revolutsiooniliselt muudab.

Te olete Max Plancki instituudis asunud uurima neandertallase geene aju organoidides ehk niinimetatud miniajudes, et mõista, kuidas erinesid nende neuronid meie omadest. Mis on olnud kõige üllatavam erinevus neuronite arengus nüüdisinimese ja neandertallase vahel? Kas on olemas mingi spetsiifiline geneetiline säde või mutatsioon, mis võimaldas Homo sapiensil saada liigiks, kes loob kunsti ja valitseb planeeti?

Oleme tuvastanud mõned muutused, mille mõju saame aju organoidides modelleerida. Need organoidid on väikesed, vaid mõne millimeetrise läbimõõduga rakukogumikud, mis jäljendavad aju varajast arengut loote esimesel trimestril.

Ühe näitena toimivad kolm geneetilist muutust koosmõjus, et tagada kromosoomide täpsem jaotumine tütarrakkudesse ajal, mil tekivad uued närvirakud. Kui kromosoomide jaotumisel tekib vigu, päädib see nende rakkude hukuga. Seega võib oletada, et need muutused tagavad rakkude täpsema jagunemise ja suurendavad nende ellujäämisvõimalust.

Lisaks on veel üks muutus, mis suurendab tekkivate neuronite hulka. See on kahtlemata äärmiselt põnev. Neandertallaste aju oli sama suur kui meil, kuid me ei tea, kas selle siseehitus oli samasugune. Nende aju rakuline koostis võis olla veidi teistsugune.

Modelleerime organoidides aju varajast arengut – me ei tea veel, kas need erinevused säilivad ka täiskasvanueas. Kuid kui viisime kromosoomide lahknemist mõjutavad nüüdisinimese geeniversioonid hiirtesse, nägime tõepoolest täpsemat rakujagunemist.

Väga kerge on oletada, et neil muutustel on määrav tähtsus, kuid me ei tea seda kindlalt. See on äärmiselt keeruline uurimisvaldkond. Praegu jälgime neid geneetiliselt muundatud hiiri, et näha, kas nende käitumises või vaimses võimekuses ilmneb olulisi erinevusi.

Leipzigi Ülikool professor ja Nobeli preemia laureaat Svante Pääbo. Autor/allikas: REUTERS/Lisi Niesner

Geneetika ei sündinud tühjale kohale – see võrsus eugeenikast, mida viljeleti ka näiteks Keiser Wilhelmi instituudis (tänase Max Plancki instituudi eelkäijas) ja mille eesmärgid mõjuvad tänapäeval õõvastavalt. Samas näeme Ränioru miljardäre, kes investeerivad tohutuid summasid biotehnoloogiasse, unistades “paremate”, haigusvabade ja pikema elueaga inimeste loomisest. Millise moraalse vastutuse paneb see teiesugustele tippteadlastele?

Tunnen tõesti vastutust neil teemadel kaasa rääkida – ja eriti selgitada, kui vähe me tegelikult veel teame. COVID-i risk on siinkohal hea näide. Kui nakatute koroonaviirusega, ei taha te kindlasti kanda teatud geneetilist varianti, sest see kahekordistab või isegi kolmekordistab riski põdeda Covidit raskelt või surra. Võiks ju öelda: “Lõikame selle (mutatsiooni) lihtsalt geenidest välja.” Seesama variant vähendab HIV-ga nakatumise riski aga umbes 25 protsenti. Seega, kui peaksin kokku puutuma HIV-ga, sooviksin, et mul oleks just see variant.

See näitab, et peaaegu kõik geneetilised variandid avaldavad mõju konkreetses keskkonnas – sõltuvalt sellest, milliste viirustega me kokku puutume. Mutatsioon, mis ühes kontekstis tundub kahjulik, võib osutuda teises kasulikuks.

Arvan, et geneetiline testimine ja isegi raseduse katkestamine on põhjendatud väga raskete, ühe geeni defektist tingitud haiguste puhul, kuid mitte geenivariatsioonide puhul, mis parandavad tõenäosust ühe või teise haiguse üleelamiseks vaid veidi.

Mõnes mõttes pannakse genoomikale liiga suuri lootusi. Kiputakse uskuma, et tunneme inimest palju paremini kui tegelikult. Me mõistame peamiselt suure mõjuga tegureid, mis põhjustavad tõsiseid haigusi. Samas loodeti, et leiame selged geneetilised põhjused ka levinud hädadele, nagu kõrge vererõhk või diabeet.

Tegelikkuses mõjutavad neid sajad variandid üle kogu genoomi. Ausalt öeldes on geneetika roll seal väga piiratud. Tegelikult peame muutma hoopis oma elustiili. 

Teie raamat “Neandertali inimene: kadunud genoome otsimas” kirjeldab suurepäraselt ebaõnnestumisi, saastunud proove ja frustratsiooni, mis jäävad teadustöö telgitagustes enamasti varju. Teadust esitletakse sageli edulugude jadana, kuid teie töö toob esile just need inimlikud raskused. Mida on aastakümned jahti lagunenud ja katkisele DNA-le teile kannatlikkuse ning eksimise kohta õpetanud? Kuidas motiveerite oma tudengeid, kui nad avastavad pärast aastatepikkust tööd, et nende proovid on saastunud?

Teadus ongi loomult frustreeriv, ent ma ei usu, et see oleks teadusele ainuomane – sama kehtib ka teiste loomealade puhul. Ka kunstnik või helilooja seisab silmitsi samasuguste raskustega. Sellest tuleb rääkida. Just see teebki selle töö ühtaegu huvitavaks ja proovilepanevaks.

Üks võimalus on korraldada oma tööd nii, et tegelete korraga nii kõrge kui ka madala riskiga projektidega. Ettearvatavamad projektid on tavaliselt vähem põnevad, kuid tagavad kindlamalt tulemuse. Suure riski ja suure potentsiaaliga projektid on keerulisemad – need võivad täielikult luhta minna, kuid õnnestumise korral on tasu revolutsiooniline.

Seetõttu tasub hoida töös mitut projekti korraga. Isegi kui pikaajaline eesmärk jääb saavutamata, täidate teel sinna tavaliselt mitmeid vahe-eesmärke. Harva juhtub, et aastaid kestnud töö on täielik ebaõnnestumine.

Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudi rajaja ja direktor Svante Pääbo. Autor/allikas: AFP/JONATHAN NACKSTRAND

Oma eelmises intervjuus Novaatorile ütlesite, et kultuur on palju olulisem kui meie geenid. Ometi olete pühendanud oma elu just geenide uurimisele. Kas siin pole vastuolu? Või on asi selles, et bioloogia on justkui riistvara ja kultuur tarkvara, ning teie püüate mõista, kas neandertallase riistvara oleks suutnud meie tänapäevast kultuurilist tarkvara jooksutada?

Huvitavaid küsimusi on palju, kuid tõeline kunst seisneb selles, et küsida seda, mis on ühtaegu põnev ja millele on võimalik ka vastata. Geneetika aitab meil vastata neist mõnele. Näiteks võib nüüdisinimese populatsiooniajalugu selgitada, miks me reageerime bioloogiliselt teatud asjadele just nii, nagu me seda teeme.

Üksikisiku jaoks on aga kultuuriline taust sageli palju tähendusrikkam kui geneetika. Toon tudengitele vahel sellise näite: kui lähen Kreekasse ja näen antiiktempleid ning monumente, liigutab see mind sügavalt.Tunnen sidet arhitektuuri, demokraatia ja kogu selle pärandiga. Geneetiliselt ei elanud minu esivanemad aga sugugi mitte Vana-Kreekas – nad elasid Eestis või kusagil idapoolsetes steppides. Ometi on identiteedi ja juurte tunnetamisel kultuur DNA-st palju olulisem.

Oleme harjunud pidama end evolutsiooni võitjateks – ainsaks püsima jäänud inimliigiks. Paleontoloog Henry Gee on aga väitnud, et Homo sapiens on oma kohastumuslikkuse tipu juba ületanud ja liigub väljasuremise suunas, tuues põhjuseks meie väikese geneetilise mitmekesisuse ja elupaikade hävitamise. Teie olete neandertallaste hääbumist geneetilisest vaatevinklist uurinud. Kas näete inimkonna puhul sarnaseid ohumärke või on kultuur see päästepaat, mis muudab bioloogilised reeglid meie jaoks kehtetuks?

Olen optimist. Nii neandertallaste kui ka nüüdisinimeste ajaloos torkab silma uskumatu kohanemisvõime. Nad leidsid viise, kuidas oma kultuuri ja käitumist vastavalt keskkonnamuutustele kohandada. Neandertallased elasid üle mitu jääaega, enne kui kadusid – ja nende väljasuremise põhjustas tõenäoliselt nüüdisinimene, mitte mingi nende endi olemuslik viga.

Tõsi, nüüdisinimene on probleemne liik, sest me tõukame suure osa planeedi elurikkusest väljasuremise äärele. Ma ei usu siiski, et inimene ise välja sureb. Me jääme püsima. Raskusi tuleb ette – neid on alati olnud, kuid me saame neist üle.

Nii et teie hinnangul on need sünged ennustused alusetud?

Arvan küll, jah. See pole ainult paleontoloogide pärusmaa – paljudel noortel on tänapäeval kliimamuutuste ja tuleviku suhtes väga sünge, lausa maailmalõppu ennustav vaade. Olukord on tõsine, kuid see ei tähenda inimkonna lõppu.

Kui vaatame ajas tagasi, siis näeme, et Euroopas on elanud nii jõehobud kui ka lõvid. Kliima oli toona tunduvalt soojem, ent inimesed said sellegipoolest hakkama. Me suudame muutustega kohaneda.

Olete suurepärane näide sellest, kuidas puhtast uudishimust kantud töö alusteadustes – iidsete muumiate ja luude uurimine – võib viia Nobeli preemia ja tänapäevaste meditsiiniliste avastusteni. Eestis ja mujal maailmas survestatakse teadlasi aga üha enam tegema n-ö kasulikku teadust, mis tooks kohest majanduslikku tulu. Miks on elutähtis toetada uuringuid, mis võivad esmapilgul tunduda kasutud?

Ma arvan, et me vajame tasakaalu. Ent just alusteadused pakuvad toormaterjali tulevasteks rakendusteks ja ka majanduse arenguks. Võtame kasvõi CRISPR/Cas9 – see kasvas välja äärmuslikes keskkondades elavate kummaliste bakterite uurimisest. Leidub tohutult näiteid, kus uudishimupõhine teadus on viinud läbimurreteni, mille teised on hiljem üle võtnud ja millekski praktiliseks muutnud.

Me ei saa neist valida ainult üht. Meil on vaja mõlemat.