Eesti raamatu aastal heidavad eri valdkondades tegutsevad inimesed ERR-i kultuuriportaalis pilgu teostele, mis on nende elu muutnud. Ajakirjanik Sandra Saar tutvustab Urmas Vadi romaani “Kuu teine pool” ja Gregor Kulla luulekogu “Peenar”.
Kuna 2025. aasta on eesti raamatu aasta, siis seadsin omalegi eesmärgi sel aastal rohkem eesti kirjandust lugeda. Mul on hea meel, et seda tegin, sest välismaa autorite teosed võivad küll ühel või teisel viisil läbi raputada, aga päris sellist äratundmist need ei paku.
Urmas Vadi “Kuu teine pool” oli üks neist romaanidest, mida lugedes tundsin, et tean justkui kõiki tegelasi. Minu lapsepõlv möödus üheksakümnendatel ehk siis autori omast märksa hiljem, aga ometi oli selles kõiges nii palju tuttavat, mis panebki mõtlema, kui universaalne on inimeste kogemus lihtsalt seepärast, et ollakse sattunud elama kindlale maa-alale.
Usun, et meie kõigi eludes on mõni taoline inimene nagu peategelase ema, kellele meeldib vahel kannatajat mängida ka olukordades, kus tema ei ole kõige suurem kannataja. Või siis peategelase õde Kerli, kes on tugev iseseisev vastuvoolu ujuv naine, kes siiski vahel võib kalduda teatavasse ekstreemsusesse minnes kaasa mõne uue moeröögatusega. Või tasane isa, kes vaikimisi täidab iga naise käsu.
Suur boonus oli ka see, et vahepeal sain lugedes kõva häälega naerda, sest mingid olukorrakirjeldused olid nii eht eestlaslikult kohmakad. Neis olukordades sees olles ei ole ilmselt midagi nii naljakat, aga kõrvaltvaatajana ajab kohati naerma küll, millised on meie sotsiaalsed oskused. Mitte, et teised rahvused kuidagi paremad oleks. Eks kõigil ole omad kiiksud, aga kirjandus ilmselt mingil määral võimendab neid veidrusi veel omakorda.
Teine tore avastust sellest aastast oli Gregor Kulla “Peenar”. Minu ja autori elukogemused on paljudes suurtes teemadest teineteisest sama kaugel kui maa ja taevas, ometi pakkus “Peenar” nii palju äratundmist. Selle teose puhul ma ei olegi kindel, kui palju mängib rolli see, et me oleme eestlased, vaid pigem on Kulla suutnud ülitabavalt kirjeldada, mis mõtted ja küsimused vaevavad noori täiskasvanuid tänases ühiskonnas. Lugedes tabasin end korduvalt mõttelt, et jaa, ma olen ise sama tundnud või mõelnud. Ja teisalt olin üllatunud, et 25-aastane mees saab aru, mida minagi tundnud olen.
Kulla kirjutamisstiil selles teoses tekitab ilmselt nii mõnegi jaoks võõristust, sest suure osa ajast ei kasuta autor kirjavahemärke. Olgem ausad, Messengeris kirjutades ei kasuta ka mina praktiliselt kunagi kirjavahemärke. Kuigi vast siin tekstis said kõik komad enam-vähem õigest, siis mõeldes keeletundlikule lugejale viskan mõned komad lisaks. Juhul, kui puudu jäi, võite ise mõttes õigesse kohta panna: , , , ,