Tänast lugu valmistades tegin šokeeriva avastuse: kui Venemaa alustas täiemahulist sõda Ukraina vastu, ilmus Rus.ERRi portaalis 26. veebruaril 2022. aastal filmirežissöör Aljona Suržikova lugu «Mul on häbi kirjutada vene keeles», kuid otsides nüüd seda sõnavõttu, nägin ERRi saidil selle pealkirjaga varustatud tühjal leheküljel teadet «Artiklit ei leitud». EV avalik-õiguslik meedia tühistas seega tuntud inimese märgilise avalduse, kirjutades ümber ajalugu. On irooniline, et 10. septembril riigikogu infotunnis väitis peaminister Kristen Michal, et «ERR on rahvusliku mälu hoidja» ja sealt saab täpselt teada, kes, mida ja millal ütles.
Siin mõned read Suržikovalt suurt julgust nõudnud pöördumisest, need tsitaadid on säilinud meedias vaid eesti keeles ja tänu sellele, et tõlkisin need Objektiivis 28. veebruaril 2022. aastal ilmunud loo tarvis: «Üks inimene võttis ja hävitas kõik hea, ilusa ja armastatu kultuuris, riigis ja keeles. Keel, milles kirjutasid Tšehhov ja Mandelštam, muutus nüüd lõplikult okupantide keeleks… Nüüd kõik me vastutame ühe inimese tegude eest. Ma olin uhke keele ja kultuuri üle. Aga nüüd on mul häbi, keel ja kultuur ei saanud kaitsta inimesi sõjalise agressiooni eest, libauudised ja propaganda «neonatsismi» kohta ähmastasid paljude silmad. Ühiskond on polariseerunud… Käib sõda ja venelased ründavad. Jah, Putin andis käsu, kuid seda käsku ei täida ju robotid. Hoopis 180 000 sõdurit, nende pered, nende vanaemad, kes vaatavad «Rossija» kanalit. Kõik nad pommitavad Odessat ja Kiievit. Täna sai suur vene keel kogu maailma silmis okupantide keele statuudi. Ei ole vaja rääkida suurtest ja kaunitest asjadest inimestele, kelle kodud on purustatud ja kelle lapsed magavad keldrites… Ma pole kunagi tundnud häbi selle pärast, et ma olen venelane, kuigi venelasest on minus ainult kultuurikood… Mul on häbi sellepärast, et paljud vaikivad, nagu kunagi vaikisin ka mina. Mul on häbi, et paljumiljonilisel Venemaal lähevad miitingutele vaid tuhanded ja neid arreteeritakse. Mul on häbi, et vastuseks sanktsioonidele pakkus Venemaa taastada surmanuhtlus. Mul on häbi riigi pärast, kus lapsi pannakse vanglatesse Facebooki postituse eest. Mul on häbi, et Vene armee võib tappa lihtsaid inimesi. Mul on häbi Vene sõjalaeva pärast. Mis on nende inimeste peades, kes lähevad ründama Kiievit? Mul on häbi kirjutada vene keeles. Keel on süüdi. See on ju vene keel. Häbi ja valus. Ja veel palju põlvkondi saab olema süüdi. Nagu ma vastutan 1941/1949. aasta deporteerimiste ees ja 1968. aasta sissetungi eest Tšehhoslovakkiasse, nii ka minu lapselapsed hakkavad vastutama Ukraina eest.»