Küsimus Eesti napist kultuurieelarvest on jõudnud avalikkusesse, kus teise valdkonna inimesed pakuvad välja lahendusi, mis on küll lihtsad ja löövad, aga probleemi lahendamisel üsna kasutud ning kaldu häälekate ja mõjukate inimeste vajaduse poole.
Lugesin nädalavahetusel Postimehest, kuidas riigiasutustes hoitakse kokku kõige nõrgematelt: näiteks lõpetatakse pagulaste keeleõpe ja tasuta õigusabi andmine.
Iseenesest on sellise tegevuse loogika igati mõistetav, sest loomulikult ei taha otsuseid tegevad ametnikud või poliitikud tülitada kärbetega mõjuvõimsaid ja häälekaid inimesi. Ega ilmaasjata ei ütle kõnekäänd, et mõni asi on nii lihtne nagu lapselt pulgakommi ära võtmine. Sest katsu sa pulgakommi ära võtta näiteks mõnelt suurettevõtjalt – avalikkus kuuleks kohe kui ebaõiglane on ettevõtete kasumimaks või keskkonnanõuded ning kuidas sellest kaotaks eelkõige ühiskond tervikuna, mitte üksnes vaene ärimees.
Ka riigieelarve tasandil jäävad tühjade pihkudega need, kelle puhul on tunda, et nende ilmajätmisest suurt tüli küll ei tule. Räägin siin juba habemega teemal, milleks on kultuurirahastuste pidev vähenemine ja vabakutseliste kunstnike ignoreerimine. Õnneks pole Eesti kultuuriinimesed suu peale kukkunud, kuid mida enam nad räägivad, seda rohkem tundub, et kõik, kes kuulata võiksid, on oma kõrvad helikindlalt sulgenud.
Seda enam saavad ühiskonnas miskipärast kõlapinda n-ö lihtsad ja ratsionaalsed lahendused inimestelt, kellel on teadmised muidu hoopis teisest valdkonnas.
Üks nendest tõdemustest on juba klassikaks saanud: “Eestis on kultuuri liiga palju”. Kuigi on teada, et suur osa kultuurirahast läheb meil betooni, mitte loomingusse. Inimestel kunsti tegemist ja selle teemal mõtlemist veel keelata ei taheta, aga kui saaks, paneks mõne galerii küll kinni. Selline mõttekäik on tulutu: sest nagu siis, kui töökollektiivis keegi rahapuudusel koondatakse, ei hakka harilikult teised rohkem palka saama, vaid neil on tulevikus lihtsalt rohkem ülesandeid. Nii läheks ilmselt ka kultuuriasutustega. Riigieelarve lihtsalt väheneks ühe (seejärel teise ja kolmanda) kuluallika võrra, mitte ei paisuks allesjääjate rahakott.
Palju on avalikkuses olnud juttu ka kultuuriasutuste omatulust. Tõsi, seda on vaja teenida, aga see ei saa tulla kultuuri ligipääsetavuse arvelt. Hiljuti kirjeldas üks majandusanalüütik sotsiaalmeedias, et tema on näinud teatris palju jõukaid inimesi, millest ta järeldas, et piletite hinnakasvul on ruumi küllaga ja need võiksid olla vabalt kallimad. Tahtmata majandustegelast solvata, aga see loogika on sama vildakas, kui minna restorani, näha söömas peamiselt jõukaid ja järeldada sellest, et toidud on seal liiga odavad. Tegelikkuses tähendab teatris rikaste nägemine ilmselt seda, et piletid juba ongi nii kallid, et neid saavad lubada endale vaid nemad.
Inimesed, kes räägivad piletihinna tõstmisest kui nõudmise ja pakkumise kohandamise vahendist, on unustanud lihtsa tõsiasja, et enamikke teatreid juba on toetatud kõigi maksumaksjate rahaga, ka nende omaga, kellele 40-50 eurot maksvad piletid on liiga kallid, et ise vahetult etendustest osa saada. Näiteks nende rahaga, kelle palk on nii madal, et maksuküüru kaotamisest tuleval aastal ei võida nad sentigi.
Selline olukord on piinlik ja kaugel igasugusest sotsiaalsest õiglusest, mis võiks ju olla Eesti ühiskonna liim ja edu tagaja. Avalikku arutelu jälgides tundubki kõige suurem probleem teatripiletiga see, et jõukad ei pääse piisavalt mugavalt ja kiiresti soovitud etendusele – ja lahendus selleks oleks ülikallid piletid, mitte leppimine sellega, et kõik võiksid võrdselt (netis) järjekorras seista.
Samuti kuuleb üha rohkem arvamust, et kultuuritöötaja miinimumpalk võiks jääda minevikku ja selle asemel võiks kõiki palkasid määrata asutuse juht. Ma olen suhteliselt kindel, et n-ö diferentseerimisfondi suurendamine ei too tervikuna palgaraha juurde, küll aga suurenevad palgalõhed kollektiivis. Loomulikult on tore, kui andekaid saab ka rahaliselt tunnustada, aga siin on oht, et kultuuriasutustel tekib ahvatlus oma mainet parandada samal viisil kui odavtoiduketid, kes löövad letti ka mõne kalli veini või keerulise nimega Prantsuse juustu, aga muu osas kvaliteedi jaoks neil enam ressurssi pole.
Huvitav on ka muidugi, kuidas kollektiivsetes kunstides, nagu teater või muusika, kus loeb iga noodi ja repliigi täiuslik esitus, need tipud välja sõelutakse. Limiit, millest vähem ei tohi maksta, peaks kindlasti jääma, sest nagu bänd ei seisa püsti vaid trummari soolodel, võidab ka kultuur meeskonnamängust ja solidaarsusest.