Eneli Kindsiko kirjutas, et karjäärimudel kasvatab õpetajate järelkasvu asemel bürokraatiat. Oleme täiesti nõus sellega, et kvalifikatsiooninõuded, mis ei väärtusta õpetaja ainealast pädevust, ei ole piisavad. Seega on lisaks formaalsele kvalifikatsioonile vaja hinnata ka sisulist kvalifikatsiooni. See on koolijuhi pädevuses.

Eestis vastutab koolijuht selle eest, millise õpetajaga sõlmitakse tööleping ja ka selle eest, kuidas toetatakse selle õpetaja edasist professionaalset arengut. Ka OECD TALIS uuringu järgi tunneb Eestis 96 protsenti koolijuhtidest iseendal vastutust õpetajate värbamise üle.

Nõustuda võib ka Kristi Klaasmägi kommentaaris väljatooduga, et praegu seadusekavandis välja toodud karjäärimudelit ei saa päriselt karjäärimudeliks nimetada. Nagu ta ütleb: “Oluline on, et karjäärisammud oleksid seotud tegeliku vastutuse, arengu ja tunnustusega – mitte ainult uue nimetuse ja lisapaberiga.”

Sisulise karjäärimudeli aluseks olev õpetaja kutsestandardite süsteem on meil olemas juba üle kümne aasta, kuid selle sisuline rakendamine sõltub mitte formaalsest seaduse tasandil kehtestatud karjäärimudelist, vaid iga koolijuhi ja õpetaja aususest iseenda ees ja vastutusest (vt artiklit 2013. aastast “Õpetaja kutsestandard kütab kirgi”). Usaldus koolijuhtide ja õpetajate suhtes tekib just siis, kui nad saavad ise otsuseid teha, vastutavad nende otsuste eest ja need otsused on õiglased.

Ei saa nõustuda sotsiaalmeedias levivate sõnumitega, mille kohaselt ähvardab tuhandeid kvalifikatsioonita õpetajaid peagi kahekordne palgalangus. Selle seisukoha levitajad võtavad aluseks tõsiasja, et kui kvalifikatsioonita õpetajale võib maksta Eesti kehtivat miinimumpalka ja ei pea maksma kvalifitseeritud õpetaja miinimumpalka, siis seda ka kohe tehakse.

See on meie hinnangul väga alusetu hinnang koolijuhtide professionaalsuse suhtes. Pole ühtegi argumenti, mille põhjal võiks nii arvata. Kehtivate lepingute puhul on niikuinii vaja muutmiseks kahepoolset kokkulepet ja uute lepingute puhul arvestavad kompetentsed koolijuhid nii inimese formaalset ja sisulist kvalifikatsiooni kui ka tegelikku vastutust ja arengut.

Sama sai selgelt välja toodud ka haridusleppe ettevalmistamisel. Kirja sai, et alustaval õpetajal ja pikalt töötanud kompetentsel õpetajal peavad olema erinevad mitte ainult töötasu, vaid ka tööülesanded. Neid ülesandeid ei saa anda ja nendeks valmisolekut hinnata kaugelt eemalt. Seetõttu on ka kõige õigem, et need personaliotsused tehtaks kooli tasandil.

Ettepanek on anda koolijuhile suurem vabadus koos vastutusega

Millest eelnevad sõnavõtud piisavalt ei räägi, on see, et õpetajakriisi küsimus ei ole mitte niivõrd õpetajate järelkasvu, vaid õpetajate koolis heas mõttes hoidmise küsimus. Selle aluseks on koolikultuur, mille kõige tähtsam looja on koolijuht

Koolijuhil peab olema vabadus ja vastutus luua koolikultuuri, milles on väärtustatud professionaalsus ja õiglus ning kujuneb usaldus. Selles mõttes teevad kavandatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused head.

Esiteks vabadus

Kui seadus või muud regulatsioonid määravad ära, kui palju peab kellelegi palka maksma, siis väheneb koolijuhi võimalus juhtida kooli palkade diferentseerimise kaudu. Kahjuks tunneb viimase OECD TALIS uuringu järgi vastutust palkade määramisel vaid 52 protsenti Eesti koolijuhtidest.

Olukorda parandaks see, kui koolijuhil oleks võimalus suurema osa eelarve üle ise otsuseid langetada. Õpetajate võrdne miinimumpalk võib olla mõistlik, aga ainult eeldusel, et selle katmisest jääb üle piisavalt vahendeid ka töötasu diferentseerimiseks lähtuvalt kompetentside, vastutuse ja tööülesannete erinevusest. Nii toimib see enamikus töövaldkondades ja peaks olema ka koolides.

Teiseks vastutus

Kui koolijuhil on päriselt võimalus õpetajate töötasusid diferentseerida, siis ei saa koolijuht sisuliselt kuigi hästi kooli juhtida, kui ta teeb ebaõiglaseid ja läbipaistmatuid otsuseid. Seega tekib vabaduse andmisega koolijuhtidele ka suurem vastutus.

Muuhulgas tähendab see suuremat vastutust mõelda ja vajadusel enda kompetentse arendada, et teha targemaid otsuseid ja neid kommunikeerida õpetajatele nii, et tekiks usaldus. Tark koolijuht teeb need otsused koostöös õpetajatega. Kui usaldus on tekkinud, siis väheneb ka õpetajate soov oma ametist lahkuda.

Kolmandaks õiglus

Eesti õpetajate tasustamisel on rahvusvaheliste uuringute põhjal anomaalne see, et alustav ja kogenud õpetaja saavad reaalsuses suhteliselt samasugust töötasu. Samal ajal teame, et kogemusega kasvab enamasti ka kompetents ja mitte ainult formaalne, vaid just eelkõige sisuline, näiteks praktiline teadmine teoreetilise kõrval.

“Kui lisada veel see, et umbes pooled koolis tööd alustavad õpetajad on kvalifikatsioonile mittevastavad, siis on praegune praktika väga ebaõiglane.”

Kogenud õpetajatelt oodatakse ka suuremat vastutust, näiteks alustavate õpetajate arengu toetamisel. Samuti teame, et kogenud õpetajatele antakse koolides sageli ülesandeid, mida alustavatelt veel ei oodata. Kui lisada veel see, et umbes pooled koolis tööd alustavad õpetajad on kvalifikatsioonile mittevastavad, siis on praegune praktika väga ebaõiglane.

Suurema kompetentsi, kogemuse, vastutuse ja keerukamate ülesannetega õpetaja peab saama ka kõrgemat töötasu ning koolijuhil peab olema vabadus ja vastutus seda määrata.

Neljandaks professionaalsus

Mitteprofessionaalse koolijuhi käes võib vabadus olla ohtlik. Kui ei osata hinnata õpetajate kompetentse, siis võib lihtsalt jõuda ebaõiglaste otsusteni on need siis palkade, vastutuse või ülesannete üle otsustamisel. Sama on ka õpetaja professionaalsusega.

Eestis on kiiresti kasvamas nende õpetajate osakaal, kellel ei ole veel formaalset kvalifikatsiooni, kuid veelgi suurem on nende osakaal, kellele ei ole piisavat ettevalmistust õpetatavas ainevaldkonnas.

Kas on õiglane maksta sama töötasu südamekirurgile, kes on õppinud arstiks ja oma sadade operatsioonide kogemust, ning sellele inimesele, kes tahab end lihtsalt arstina proovile panna, kuid ei ole veel jõudnud arstiks õppida? Võib-olla ta on isegi proovinud mitmed korrad arstiõppesse astuda, kuid teda ei ole vastu võetud?

Õpetajate puhul praegu just niimoodi oodatakse mõne üleskutsega: igaüks peab saama õpetaja miinimumpalka. See lihtsalt ei ole õiglane. See ei ole ka jätkusuutlik, OECD TALIS uuringutest teame, et õpetaja tööl jätkamise prognoosimisel on ühed olulisemad tegurid see, kuidas ta päriselt oma tööga hakkama saab ja selle eeldusena omakorda see, kas ta on ka õppinud õpetajaks.

Koolijuht peab tõsiselt kaaluma – kui ei ole kedagi õpetajaametisse võtta –, millist kvalifikatsioonile mittevastavat õpetajat ikkagi tööle võtta, millist töötasu on talle õiglane maksta ja kuidas toetada tema professionaalset arengut.

Professionaalsuse aluseks on ausus ja pühendumus. Seega tuleb hinnata seda, kuivõrd aus on õpetaja kandidaat iseenda kompetentside osas ja kuivõrd pühendunud nende täiendamiseks. Neist ei saa aru kaugelt eemalt ja nii on veelkord tarkade ja õiglaste otsuste tegemisel ülitähtis koolijuhi professionaalsus.

Miks minna põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmisega edasi?

Seaduses on kavandatud mitmeid muudatusi. Üks neist on see, et määrata õpetajale ühe asemel kolm miinimumpalka. Palkade eristamise aluseks on kvalifikatsioon ja kompetents. Kuna kvalifikatsioonita õpetajatel võib tegelik kvalifikatsioon ja kompetents olla väga erinev, siis on igati mõistlik, et iga inimest tuleb eraldi vaadata.

See muudatus loob koolijuhile vabaduse otsustamiseks. See muudatus paneb koolijuhile ka suurema vastutuse nii õpetajate professionaalsuse hindamiseks kui ka toetamiseks. Vabadus koos vastutusega on hea ja seega on ka kavandatud muudatus samm õiges suunas.

Teine oluline muudatus on anda koolijuhtidele võimalus sõlmida kvalifikatsioonile mittevastavate õpetajatega seniste üheaastaste asemel kolmeaastased töölepingud. Selle eelduseks on õpetaja poolt aktiivsed sammud enda professionaalsuse arendamiseks ja tõendamiseks läbi õpetajakoolituse või kutseomistamise. Muudatus väärtustab professionaalsust ja annab koolijuhile suurema vabaduse lepingute sõlmimisel. Lisaks vähendab see bürokraatiat ehk ei pea enam hea töötaja olemasolul enam igal aastal uut konkurssi läbi viima ja uut lepingut sõlmima.

Kolmas muudatus puudutab koolijuhtide atesteerimist ja arenguvestlusi. Need on laiema üldsuse poolt heaks kiidetud uuendused, mis toetavad koolijuhtide professionaalsuse tõstmist. Seega järjest peaks suurenema ka koolijuhtide suutlikkus teha suureneva vabaduse piires vastutusrikkalt õiglasi otsuseid. Nende muudatuste toel suureneb ka koolijuhtide koostöö omavahel ja koostöö koolide pidajatega. Seega suureneb võimalus teha üheskoos tarku õiglaseid otsuseid.