Saksamaal ilmus raamat riigi Venemaa-poliitikast pealkirjaga “Läbikukkumine”. Selle autorid, ajakirjanikud Katja Gloger ja Georg Mascolo, leidsid oma uurimuses, et läbikukkumiseni viis segu erinevatest põhjustest, nagu majanduslikud huvid, ajalooline kogemus ja lihtsalt möödapanek Venemaa presidendi Vladimir Putini plaanide hindamisel.
Saksamaa raamatupoodides tõusis sel sügisel müüduimate raamatute sekka paks ja ilma piltideta teos pealkirjaga “Läbikukkumine”. Saksamaa viimaste aastakümnete Venemaa poliitikat käsitleva uurimuse kaanel on Saksa poliitika raskekaallase Wolfgang Schäuble tsitaat – “Me ei tahtnud seda näha”. Ajakirjanikud Katja Gloger ja Georg Mascolo otsisid selle möödavaatamise põhjuseid.
“Pärast 24. veebruarit (2022), kui Putin alustas täiemahulist sissetungi Ukrainasse, olid paljud inimesed Saksamaal šokis ja küsisisid endalt, miks see juhtus, miks meie ehk Saksa poliitikud, Saksa ärimehed ja ka Saksa ühiskond, miks me ei näinud seda tulemas, nagu me pidanuks. Algas eneseotsing ja osaliselt oli see eneseotsing ka meie jaoks lähtepunktiks,” rääkis Gloger.
Vastuseks leidsid autorid segu eriilmelistest põhjustest.
“Kõigepealt oli see kindlasti tänulikkus Mihhail Gorbatšovile ja Venemaale, mitte Ukrainale, vaid Venemaale Saksamaa taasühinemise eest. See on kahtlemata üks põhjus. Seal on ka teatud annus romantiseeritust sakslaste pildis Venemaast. Majanduslikud huvid, suured majanduslikud huvid – odav energia pika aja jooksul. Ning poliitilised huvid, niinimetatud idapoliitika traditsioon oli väga Moskva-keskne,” lausus Gloger.
Nii tähendas Berliini jaoks ida ikkagi Moskvat, mitte Ida-Euroopa riike, kes neid Venemaa eest hoiatasid. Ja enda arusaamist ja oskusi Venemaaga asju ajada hinnati parimaks. Tagantjärele vaadates see kõik päriselt paika ei pidanud ja konkreetselt olid sakslased pimedusega löödud Venemaa presidendi Vladimir Putini osas.
“Me arvasime kaua, liiga kaua, et Vladimir Putini näol oli jah tegu KGB-ohvitseriga, aga nüüd on ta muutunud kellekski, kes tahab tõepoolest oma maad reformida. Ja sellele pildile, sellele narratiivile andis omal moel garantii liidukantsler Gerhard Schröder, kes näitas välja isiklikku sõprust tema suhtes,” ütles Gloger.
Silmapaistvaim projekt sellest ajast oli mõistagi Nord Stream 2 gaasijuhe.
“Oli olemas surve ettevõtjate poolt, odav gaas pikaks ajaks, aga ka poliitiline argument, et kui tahta jätkata Minski rahulepete protsessiga, siis tuleb toetada Nord Stream 2. Me ei leia, et see argument peaks paika, nagu me ka nägime mõned aastad hiljem,” lausus Gloger.
Ühe viimastest katsetest Vladimir Putinit kõneluste abil ohjeldada tegi Saksamaa liidukantsler Angela Merkel 2021. aasta suvel Euroopa ülemkogul, pannes ette korraldada Venemaa valitsejaga kohtumine.
“Ta põrkus sellega ägedale vastuseisule. Proua Kaja Kallas meenutas, et me ei saanud sellega nõustuda, sest sanktsioonid olid kehtestatud ja kõik meie sõnumid olid olnud selged, et Putin peab oma käitumist muutma. Ja võib öelda, et see oli üks suuremaid välispoliitilisi lüüasaamisi Angela Merkeli jaoks,” lausus Gloger.
Nüüd on Angela Merkeli asemel Berliinis võimul uued poliitikud, kuulus Zeitenwende ehk pöördepunkti kõne on peetud ja Saksamaast on saanud kindlalt üks suuremaid Ukraina toetajaid. Samas seisab Brandenburgi värava naabruses jätkuvalt Nõukogude tanki mälestusmärk lilledega. Kui sügavalt on Saksa ühiskond toimuvast järeldusi teinud ja pöördepunktini eneses jõudnud?
“Ma ei ole päris kindel, et see on Saksa ühiskonnas kohale jõudnud või enamuseni meie inimestest. See tähendab, et õnnelik rahuaeg, näiliselt igavese rahu aeg Euroopas on läbi. See on alles valusa ja tumedama aja algus,” lausus Gloger.