Kui me vaatame otsa sellele rahuprotsessile ja ka korruptsiooniskandaalile, siis mis seisus Ukraina praegu on?
Need kaks asja on Ukrainale kindlasti ebamugavad, mida läbirääkimistel arvesse võtta, aga ma arvan, et kui me räägime korruptsiooniskandaalist, siis väidetakse, et president Zelenski reageeris natuke liiga hilja, aga tegelik otsus Jermak tagandada on ikkagi positiivne sõnum ja näitab, et Ukrainas õigusriik toimib. Ütleme nii, et Ameerikal liiga palju jõuõlga selles osas ei ole, et sundida rahuläbirääkimisi neile soodsamas suunas, sest kogu see läbirääkimiste algus, lepingu mustand oli tegelikult nii kohutav, et paratamatult seal toimuvad üsna suured muudatused.
Mis muudatused seal praegu on? On meil midagi teada selle kohta?
Eelkõige on teada seda, et ilmselgelt on need raskemad punktid lükatud edasi lõpu poole. Neid ei ole veel arutatud nii palju, kui on meedias sellest kirjutatud. Ilmselgelt Ukrainal on lihtsam nõustuda selliste punktidega, kus USA soovib Venemaad tagasi tuua globaalsesse majandussüsteemi või teha mingeid bilateraalseid lepinguid Venemaaga. Kindlasti Ukrainal on väga keeruline nõustuda territoriaalsete järeleandmistega ja see ei ole üldse seotud sellega, kas on korruptsioonikaaslus või on Zelenski president. Samamoodi ilmselgelt ei saa Ukraina nõustuda ka piirangutega nende relvajõududele ega ka relvajõudude varustatusele.
Kui hästi Ukraina praegu kogu sellele survele üldse vastu peab?
Ma arvan, et üsna hästi. Selles mõttes Ukraina on näidanud, et nad soovivad selles läbirääkimises sees olla. Nad on teinud oma ettepanekuid, nende esindatus on väga kõrgel tasemel. Ma usun, et see on see, mida tahetakse president Trumpi administratsioonile selgelt näidata ja et Venemaa pool tegelikult sellise tõsimeelsusega sellesse protsessi ei suhtu, mida me oleme näinud tegelikult ka varasemalt sellel aastal. Selline aktiivne hoiak Ukraina poolt on ilmselge taktika, mis peaks siis tegelikult tooma välja just selle, kui Venemaa poolelt hakatakse mingeid lisatingimusi esitama või keeldub ettepanekutest.
USA president Donald Trump on juba öelnud, et ega see korruptsiooniskandaal nendele rahuläbirääkimistele just hästi ei mõju. Kas president Volodõmõr Zelenski on kaotanud oma usaldusväärsuse ameeriklaste silmis?
Ma nii väga võib-olla isegi ei keskenduks sellele, mida Trump ütleb selle korruptsiooniskandaali kohta, sest ma arvan, et Ameerikas endas peaks palju tõsisemalt vaatama neid korruptsiooniga seotud kaasuseid, mis on seotud Trumpi lähikonnaga. See, et Zelenski otsustas siiski reageerida ja tagandas Jermaki, on ikkagi kindel märk, et õigusriik toimib. Samas võime küsida mitmete sarnaste olukordade kohta Ameerikas. Seal õigusriigi toimimine täna on ikkagi väga suure küsimärgi all.
Aga kas Zelenski on kaotanud mingisugust usaldust?
Kindlasti on see plekk nii-öelda tema revääril, aga ma näen, et Ukrainas on piisavalt inimesi, kes võiks Jermaki asendada. Zelenski üldiselt ikkagi on toimetanud väga suure rahvatoetusega ja ma ei näe, et selles rahuläbirääkimistes kuidagi rahvas Zelenski tagant oleks kadumas. Pigem on Ukrainas sees ka kuulda hääli ja üldiselt see on enamuses, et see pealesunnitud rahuleping sellisena, nagu ta algselt oli, oleks kapituleerumine.
Kuluaarides on samal ajal räägitud, et ameeriklased on soovinud Andrei Jermakist lahti saada juba pikemat aega, et annab see Zelenskile kuidagi mänguruumi nüüd nendel kõnelustel?
Kindlasti on Zelenskil natuke positiivsem kuvand nüüd ameeriklaste hulgas. Kui seda nõudmist on varasemalt esitatud, siis see oleks justkui Zelenski poolt hea tahte avaldus, kuid me peame ikkagi vaatama seda, et ameeriklaste nõudmised, mis puudutavad Ukraina siseriiklikult tehtut, väga tihti kattuvad Venemaa nõudmistega ja see ei ole kõige demokraatlikum lähenemine sellele protsessile.
Miks see Jermak ühele või teisele poolele ette on jäänud?
Jermaki puhul oli ilmselge, et tema võimu ulatus oli väga suur. Teda peeti number kaks inimeseks just võimupositsiooni osas Ukrainas, aga samal ajal oli ta ka kõige ebapopulaarsem inimene Ukrainas. Tema võimu ulatus tugines eelkõige sellele, kuidas ta oli loonud oma võrgustikku. Ta oli määranud oma inimesi erinevatesse ametitesse ja sisuliselt proovis hoida kõiki asju enda kontrolli all. Väidetavalt üritas ka takistada seda korruptsioonijuurdlust kuni siis viimase hetkeni, kus ta väidetavalt üritas ka tagandada selle uurimisega tegelevat asutuse juhti.
Tulles tagasi rahuläbirääkimiste juurde, siis pühapäeval toimus USA-s Floridas järjekordne voor ukrainlaste ja ameeriklaste vahel. Kui palju on teada nüüd sellest, et mida seal saavutati?
Jällegi ei ole eriti palju sellest lekkinud või teada. Ma arvan, et üsna märgiliseks võib pidada seda, et Ameerika delegatsioonis tegelikult välisministri kõrval oli Witkoff ja Trumpi väimees Kushner, kes selgelt esindavad seda ärihuvi, mida Trumpi administratsioon nende läbirääkimistega üritab Ukrainale peale suruda. See selles mõttes on kindlasti Ukraina vaatest kahjulik, sest sisuliselt üritatakse Ukrainat vahetusrahana panna mängu Venemaa ja USA suhetes.
Kellele seda Ukraina rahu siis praegu kõige rohkem vaja on?
See on keeruline küsimus, sest tegelikult kõige rohkem loomulikult oleks seda vaja Ukrainale ja Ukraina inimestele, aga see, mis protsessis me praegu oleme, tundub, et president Trumpil on siiras soov see sõda lõpetada. Kuid probleem on selles, et teda ei huvita, mis tingimustel see sõda lõpeb. Talle on vaja seda järjekordset linnukest globaalse rahutegijana. Loomulikult on ka Venemaal tegelikult väga raske, kuid me peame aru saama, et Venemaal ei ole või siis ütleme, et Putinil ei ole võimalik minna sellesse lepingusse ilma nägu kaotamata, vähemalt sellisel kujul, et nad ei saa neid nelja oblastit enda alla võtta. Tuletame meelde, et need on tegelikult ju kirjutatud sisse ka Vene konstitutsiooni ja seda kuidagi esitleda Putinil võiduna on äärmiselt keeruline. Ma ütleks, et Venemaal oleks seda rahu hädasti vaja, kuid Venemaa poolt on ilmselt seda ka kõige raskem saavutada.
Miks ei ole eurooplased suutnud ikkagi tagada kohta läbirääkimiste laua taga? Ikka ja jälle on tuldud selle juurde tagasi, et Euroopa on justkui kõrvale jäänud. Miks?
Eurooplastel on vaja vaadata otsa endale. Meil siin Balti riikides ja Põhjamaa regioonis ilmselgelt vähem, sest me oleme ühed suuremad Ukraina toetajad, aga kindlasti on see, et Euroopa on jätkanud selle sama strateegiaga, mida me oleme teinud juba mitu aastat. See abiulatus ja maht on täpselt selline, et Ukraina ei kukuks kokku, aga samas me ei suuda selle abiga anda Ukrainale ka võimalust lahinguväljal edukas olla.
Kui me räägime sellest, et mida Euroopa peaks teistmoodi tegema, siis ilmselgelt peaks Euroopa mõistma, et Ameerika on selgelt huvitatud Venemaaga ärisuhteid loomast ja selles osas Euroopa on Ukrainat toetamas üksinda. Sellisel kujul tuleks ka seda kiiresti mõista ja suurendada täiendavaid investeeringuid eelkõige Ukraina sõjatööstusesse ja loomulikult jätkata ka Euroopa väga kriitiliste võimete arendamist. Kui me räägime USA asendamisest, siis eelkõige luurevõimekuse arendamist.
Miks me ei suuda ära teha nii-öelda enda asju? Külmutatud varad on tegelikult hea näide sellest. Miks me ei suuda tegeleda nende asjadega?
Üks suur põhjus on kindlasti erinevate riikide sisepoliitilised arengud ja kui me vaatame Lääne- või Lõuna-Euroopa riike, siis on näha, et nende eelarved on väga pingelised ja sinna veel kirjutada sisse mingisuguseid täiendavaid investeeringuid Ukrainale või ka enda kaitsevõimesse on suhteliselt keeruline. Kindlasti on siin osa ka Venemaa propagandategevusel. Belgia peaminister näiteks isegi kasutas ühte klassikalist Venemaa propaganda narratiivi, kus ta ütles, et praegu külmutatud varade andmine Ukrainale kahjustaks läbirääkimiste protsessi. Sama narratiivi me oleme näinud korduvalt USA administratsiooni suust.
Kas Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen ja siis NATO peasekretär Mark Rutte on liiga ettevaatlikud Ukrainaga seoses?
Ma arvan, et nii von der Leyen kui Rutte tegelikult on tegutsenud oma parima teadmise ulatuses ja kindlasti on nad arvanud, et on võimalik Ameerikat hoida nii-öelda Ukraina toetajate hulgas. Ma usun aga, et nüüd oleks viimane aeg mõista, et kahjuks praegune Trumpi administratsioon enam Ukraina toetaja ei ole. Kui me võrdleme seda, milline oli president Bideni suhtumine Ukrainasse versus Trumpi suhtumine Ukrainasse, siis need on 180 kraadi teistsugused.
Need garantiid, mida peaksid erinevad riigid Ukrainale andma, on palju räägitud, aga kas praegu on meil ka mingisugust uut informatsiooni, et mis need garantiid siis ikkagi täpselt olla võiksid?
Ei ole sellekohast informatsiooni, aga nii palju võiks lisada, et kui USA nõuab Ukrainalt rahulepingu allkirjastamist enne julgeolekugarantiide pakkumist, siis see on ilmselge lõks ja sellesse kindlasti Ukraina ei tohiks minna. Arvestades president Trumpi seisukohtade muutumise kiirust, siis kindlasti oleks vaja Ukrainal saada julgeolekugarantiid enne lepingu allkirjastamist.