Lavastaja Lembit Peterson meenutas “Prillitoosis”, et tema õpetajal Voldemar Pansol oli palju hingetarkust. Kuigi Stanislavski pärand pani talle natuke raskepärase pitseri, oli Pansol väga iseäralik huumor, mida kõik ei pruukinud mõista. Petersoni sõnul liigub ta Pansoga sama laine peal, aga teise kogemusega.
Voldemar Panso viimases lennus õpiti ka lavastajaks ja üks tema õpilane on Lembit Peterson, kes on lavastajaametit pidanud 50 aastat.
“Mina julgesin Panso kooli minna kahel põhjusel. Ühtepidi oli mul teatritegemise vastu kutsumus juba lapsepõlvest peale. Ema töötas harrastusteatri näitlejana ja tihti käisin emaga proovides kaasas. Teine asi oli see, et ma ei julgenud minna näitlejaks, aga kui tuli lavastajate vastuvõtt, siis arvasin, et kuna ma armastan lugeda ja kirjandust ja teater tundus mulle kõikide kaunite kunstide süntees, mida ta kahtlemata ka on, aga kõige tähtsam, et see on võimalus ka inimese hingeelu tundma õppida,” ütles Peterson.
Peterson tõdes, et Panso alati ei tajunud oma energeetilist jõudu. “Panso võttis kõige lihtsamad lõdvestuse ja kontsentratsiooni harjutused, näitas põhisuunad kätte, aga siis võttis kohe maailmakirjanduse kõige raskema teose, milleks oli “Hamlet” ja hakkasime sellega tööle. See oli väga kasulik, sest mõtisklused Hamleti teemadel on mind saatnud nüüd terve elu,” tõdes Peterson.
“Stanislavski pärand ja see Moskva koolkond, mida ta edasi püüdis vahendada, võib-olla pani talle natuke raskepärase pitseri. Mäletan, et Lisl Lindau rääkis, et kui Panso Moskvast tuli, hakkas ta näitlejate peale häält tõstma ja siis Lisl ütles talle väga tõsise häälega: “Volli!””
Peterson tõi välja, et Panso oli Venemaalt tulnud eestlane ja võib-olla ta ise kartis teinekord ministeeriume. “Ma tunnen nende hingeelu natuke rohkem, sest mu isa oli Venemaalt tulnud eestlane. Ma aiman seda hirmu, mida nad endaga kaasas kandsid,” nentis Peterson.
Üks Panso lemmikpoeete oli kirjanik Goethe, kes on öelnud, et huumor on hingetarkus. “Hingetarkust jagus Pansol väga palju. Ta ei lõpetanud ühtegi tundi ilma anekdoodita, ta pidi tunnis alati jõudma ühe puändini,” sõnas Peterson.
Vaadates Panso ülesastumisi filmides, tõi Peterson välja, et Pansol oli iseäralik huumor, millest kõik ei pruukinud aru saada. “Film “Näitleja Joller” on ka tegelikult väga naljakas. Kui Panso mängib seal suurt paatosega geeniust, siis selle taga on ikkagi tajuda traagikat, aga teistpidi koomikat ka.”
“See, mis ta meile hinge peale pani kooli lõppedes, et ärge kooli reetke. Selle all mõtles ta koolkonda, mitte maja kuskil konkreetses kohas, seda õpetust, mida ta andis. Sellest ma olen püüdnud kinni pidada ja seda edasi arendada ja süveneda sellesse kogu selle aja jooksul. Võin öelda, et ma liigun sama laine peal, aga teise kogemusega.”
Teine asi, mida ta armastas rõhutada, et ärge vahetage oma talenti peenrahaks. “Seda ma olen püüdnud ka elus läbi viia,” lisas Peterson.
“Minu jaoks on teater olnud üks tunnetustee. On ka teisi tunnetusteid, on filoosofiline tunnetustee, religioosne tunnetustee. On elu vahetu vastuvõtmine, kus kolm momenti, ilu, tõde ja häädus igalt poolt ilmutavad ja jõudu annavad. Kunstniku ülesanne on neid asju, mida ta näeb ja avastab, teistele ka nähtavaks teha. Ma ise arvan, et võib-olla ma loomult ei ole nii väga teatri inimene, praegu ma mõtlen nii, võibolla ma oleksin mõne individuaalsema kunstiliigiga paremini hakkama saanud, aga nüüd ma olen siia teatrisse sattunud, ja mis mul muud üle jääb, kui lõpuni vastu pidada,” muheles Peterson. “Siin ma praegu olen ja teisti ei saa.”