Uuest aastast kutsutakse ajateenistusse üksnes need kutsealused, kelle eesti keele oskus on vähemalt B1-tasemel. Kui sotsiaalmeediat vaadata, siis see uudis on päris palju tekitanud vastukaja. Mis selle otsuse taga on?
Selle vastukaja osas jään ma teile kommentaari võlgu. Kaitseväe poolelt ütlen ma, et kogu kaitseväe väljaõpe on algusest peale väga intensiivne. Kui me mõtleme, et noor inimene tuleb ajateenistusse 18-aastasena ja tema keeleoskus on näiteks A2, siis võimaldab see tal võib-olla poest vajalikku kaupa saada, aga mitte vastu võtta seda informatsiooni ja väljaõpet, mida me kaitseväes kohe algusest peale pakkuma hakkame. Kaitseväe jaoks on probleem, kui tulevad sõdurid, kes ei saa juhistest, käskudest ja ka väljaõppe sisust aru.
Kas te saaksite tuua vahetuid näiteid selle kohta. Te olete ju ise selliste sõduritega väljaõppel kokku puutunud?
Muukeelsete sõduritega, kes ei oska eesti keelt, on probleem kõigepealt see, et mitte ainult ei pea kõik vajalik info olema neile selgeks tehtud käte, jalgade ja näoilmetega, vaid ka see, et see on ka koorem teistele vene keelt kõnelevatele sõduritele, kes on eesti keele väga hästi omandanud. Nemad on sundolukorras, kus nad peavad pidevalt oma kaaslastele tõlkima, mis toimub.
Ehk need venekeelsed sõdurid, kes on koolis eesti keele hästi omandanud, on pandud olukorda, kus nad ei saa ise tegeleda intensiivselt sellega, mida nad kaitseväes õppima peavad, vaid nad peavad olema tõlgid teistele.
Teisest küljest see, et lootus, et sõdur tuleb ilma eesti keelt oskamata kaitseväkke ja siis väga kiiresti omandab eesti keele. Loomulikult on see kiirem kui siis, kui sa õpid keelt vaakumis, kuid see tähendab ka seda, et mingi osa väljaõppest jääb sellel sõduril omandamata, kuna ta alles õpib keelt.
Need esimesed kaks-kolm kuud, kui see sõdur keelt omandab, siis väljaõppe mõttes omandatakse kolmandik vajalikust väljaõppest. Aga samal ajal me liigume kaitseväes väljaõppe osas sinna punkti, kus on väga oluline, et inimene lasketiirus aru saab, mida ta täpselt tegema peab.
See on ju probleem, mida Eesti Vabariigis olemas olla ei tohiks, sellepärast et põhikooli lõpetaja peaks teise keelena eesti keele ikkagi suutmagi B1 tasemel omandada. Mis teie reaalne kogemus ütleb, kas selliseid noori, kes ei saa eesti keelest mitte mõhkugi aru, on neid viimastel aastatel lisandunud või on see hulk laias laastus olnud sarnane?
Kaitseväe seisukohalt on väga raske kommenteerida seda, kus suunas see üldine trend liigub. Sellepärast, et kutsealused ei tule reeglina teenistusse niiviisi, et seal oleks mingi väga selge muster. Et nüüd hakkab keeleoskus ülespoole liikuma, nüüd allapoole.
Kui me võtame aastad 2023,2022, 2021, siis see protsent erinevate üksuste ja erinevate ajateenistusse kutsete vahel kõikus 10-15 protsendi vahel. Kaitseväe jaoks on see juba probleem. Kui see protsent hakkab jõudma 20 protsendi juurde, mis on ka osadel kutsetel, siis see on juba väljaõpet väga palju segav faktor.
Mis nendest inimestest saaks, kes keeleoskuse või keeleoskamatuse tõttu kaitseväkke ei kutsuta?
See on küsimus kaitseressursside ametile, sest nemad on see ametkond, kes tegelevad kutsealustega, Kaitsevägi tegeleb kõige rohkem ajateenijate ja reservväelastega.
Aga nagu seadus ütleb, siis nemad on reservis. Neid igal aastal kutsutakse uuesti välja. Vaadatakse, kas nende teadmised on omandatud ja siis kuni 27-nda eluaastani on nad staatuses “kutsealused” ja alates sellest muutuvad nad staatusesse “väljaõpetamata reserv”. Ehk siis reservväelased, kellel ei ole olnud võimalust omandada sõjalisi oskuseid.
Kui president peaks selle muudatuse välja kuulutama, siis jõuame selleni, et meil on taas üks hulk inimesi, kes justkui on eestimaalased, aga nad võivad öelda, et neid ei taheta Eesti kaitseväkke, neil puudub kaitsetahe ja me ei tea täpselt, mis nende meelsus on.
Kaitseväe poolt võin ma ainult korrata seda sõnumit, et nende inimeste puhul juhul, kui neil keeleoskus on madal, siis nende väljaõpe on oluliselt ebatõhusam. Nende väljaõppe ebatõhusus segab ka teiste tõhusat väljaõpet. Kaitseväe ja Eesti riigi seisukohast on meie jätkuv soov, et kõik vahendid, mis meile kaitseväe käsutusse on antud, lähevad siiski piltlikult öeldes otseselt kaitsevõime tootmisesse. Ehk me suudame saavutada parima tulemuse väljaõppes inimestega, kes sobivad ning kes saavad väljaõppest aru.
Nii et seda paralleeli, mis siin mitmed inimesed on oma väljaütlemistes toonud, et omal ajal sai nõukogude armees käidud kaks aastat ja sai keele korralikult suhu, siis see pole tänapäeval realistlik arvestades, mis olukord meil praegu on ja kus meil tõesti on iga inimest vaja tõhusa väljaõppega.
Absoluutselt. Pluss veel see, et hoolimata sellest, et on inimesi, kes arvavad, et nõukogude armee väljaõppemeetodid olid tõhusad, olen ma siiski veendunud, et inimesele, kes keelest aru ei saa, ei ole võimalik teha selgeks neid oskuseid ja teadmisi, mida meil tänapäeva Eesti kaitseväes on vaja. Lisaks, nõukogude armees mäletatavasti need, kes keelt ei osanud, tahes-tahtmata maandusid madalamatel ja nende võimeid mitte ära kasutavatel ametikohtadel.
Kui me korra tuleme veel tagasi selle juurde, et mis neist edasi saab, siis te tõite välja termini “väljaõpetamata reserv”. Mis see laias laastus tähendab? Et kui asi ikkagi väga hulluks läheb, siis neile antakse püss kätte ja lähevad metsa, aga nad midagi teha ei oska?
Püsse kätte ei anna me kellelegi, kellel ei ole seda väljaõpet. Nende osaks jääb siis see, et nad alustavad siis veel intensiivsemat väljaõpet.
Nii et kõik need, kes praktiliselt üldse eesti keelt aastal 2025 ei oska ja lootsid, et saavad kaitseväes selle selgeks, peavad nüüd pettuma?
Kahjuks küll. Ma siiski väga loodan, et nad kasutavad võimalust õppida eesti keelt väljaspool kaitseväge. Ehk siis meie kaitseväena oleme teinud pingutuse, et koostada õpik, mille nimi ongi “Ajateenistuse ellujäämiskeel”, mis õpetab selgeks termineid ja avab eesti keelt vähem oskavatele inimestele kogu seda osa keelest, mida on vaja kaitseväes hakkama saamiseks. Nii palju kui mina tean, siis koolid ja riigikaitseõpetajad on informeeritud sellest õpikust ning ma arvan, et see on nüüd osa ühiskonna tegevusest, kuidas me jõuame sinna, et noormehed ja ka neiud, kes eesti keelt veel piisavalt ei oska, suudavad selle keele omandada.