Riskijuhtimise ja viimasel ajal majandusteooria vallast tuttav termin “must luik” viitab sündmusele või nähtusele, mis tulevad täiesti ootamatult, et muuta kogu asjade edasist kulgu ning mis on oma olemuselt täiesti prognoosimatud. Musta luike pole olemas, aga aeg-ajalt ta ilmutab end. Tšernobõlis, Wuhanis, Lehman Brothersi peakontoris.
Swansile mõeldes tuleb musta luige teooria paratamatult meelde, sest Swans on ka üks paras must luik, keda ei saa olemas olla. Mida enam nad püüavad kuulajast kaugeneda, seda lähemale nad jõuavad. Nagu mingi nõiaring. Teevad kahetunnise plaadi, siis veel teisegi ja kolmanda, kus keskmine loopikkus on kümme minutit. Fännid ajavad Redditis taga võimalikult PIKKI kontsertversioone lugudest, mille kestus ulatub kohati sinna tunni kanti. Swansi mõnele asjasse pühendamatule kirjeldada püüdes jääb enamasti jänni. Mis stiil see on? Umbes nagu rituaalne art rock, aga juba selles definitsioonis on vastuolu: rituaalsus viitab ürgsusele, millelegi müstilisele ja metsikule, art rock aga täiesti vastupidiselt intellektuaalsetele püüdlustele ja konstruktsioonidele, mille mootoriks on pigem mõistus kui tunded. Nad on end paar korda juba ümber mõelnud, käesolev tuur pidi olema nende suure bändii ja valju detsibelli järgi tuntud n-ö suure saundi perioodi viimane ülesastumine. Siit edasi jätkub Swans taas prognoosimatu teistsugusena.
Must luik libiseb eest, püüame püsida kiiluvees.
–––
“No phones” ehk ilmselt mu lemmiksõnad viimasel ajal. Bändijuht Michael Gira edastab oma instruktsiooni publikule kontserdi eel viisakalt, aga resoluutselt, ja tema sõnu järgitakse. Võib-olla on asi temast õhkuvas vaikses ähvardavuses. Meenub lugu sellest, kuidas ta oli publikus kellelegi headbang’imise eest kolki andnud. Surun telefoni sügavamale taskupõhja.
Swans Autor/allikas: Earle Nartey
Ja milline kergendus sellest, et iga huvitava momendi peale ei reageerita filmimisega vasakul ja paremal, ja milline vabanemine sellest, et ei pea ise ka kogu aeg mõtlema, kas mu suvaline pildistatud kaader väärib mälestuste hulka liigitamist või peaks ikka püüdlema parema kvaliteedi suunas, ängstist sõrm värisemas. Olge mureta: ükski foto- või filmiakrobaatika seda džinni juba kinni ei püüa. Telefonikeeld toob täieliku vabanemise, et saaks tõsta mõlemad käed korraga ja hüüda “Halleluuja”.
Seos on selge. Meenub hiljuti nähtud tabav meem Swansi fotost allkirjaga: “lihtsalt üks meenutus, et Swans on nagu seltskond erineva kallakuga sarimõrvareid.” Swans on sekt, mille liikmetest õhkub halvasti varjatud dekadentsi ja minevikusündmusi, millest rääkida keelab mõni kohtuväline leping, vaikimisvanne või surmaähvardus. Nende eest räägib muusika.
–––
Kuigi paberite järgi suutsid nad esitada kahe ja poole tunnise kontserdi jooksul lausa viis (!) lugu, siis tegelikult oleks see isegi olnud mõeldav ühena. Nii loomulikult ja ladusalt voolas kõik ühest fraasist teise. Kuna nad tunduvad kogu tuuril tegevat sama kava, siis oli selle kõige kokkumängimisel näha väga muljetavaldavat üksteisemõistmist, seda enam, et laval ollakse sel tuuril lausa seitsmekesi.
Küll aga jäi ka mulje, et tseremooniameister Gira pikendas, väänas, deformeeris oma sisetunde järgi lugusid välja oma tavapärastest raamidest, juhtides klassikalise bandleader’i kombel käemärkidega oma apostleid laval, väänates neist kohati viimase välja. Avaldas muljet, kuidas trummaril Phil Puleol tuli kohati täristada trumme järjest kiiremini ja valjemini, isegi nii, et ta uskumatuses Girale otsa vaatas, too aga tunduski kompavat perkussionisti valuläve, sest õige kunst sünnib mugavustsoonist kaugel väljas.
Swans Autor/allikas: Earle Nartey
Osalt ilmselt ekstaasist, osalt füüsilisest pingutusest moondusid muusikalise transi käigus bändiliikmete näod kummalisteks maskideks, millelt tilkus higi. Kui mustad luiged olid muidu kõik mustas, siis nendele kontrastiks oli legendaarne liige, 1980ndate lõpus ühinenud Kristof Hahn seatud erkpunases otse lavaääre ette, publikuga sisuliselt vahetusse kontakti justkui piksevardaks.
Tema sai kontserdi ajal ka Giralt kõige enam pähe, kui too liidri ootustele ei vastanud oma lap steel kitarriga. Gira märkidest võis välja lugeda, et küll oli teda vähe kuulda, siis jälle palju, aga olen ka mingite juttude põhjal aru saanud, et tema loomingulise energia toimimiseks valib ta endale tihti välja soosikuid või ebasoosikuid, juhtides Swansi omamoodi jaga ja valitse põhimõttel.
See on selgelt autoritaarne süsteem ning Gira pole ilmselt inimesena eraelus kuigi meeldiv, aga muusika seisukohast pole sellel absoluutselt mitte mingit tähtsust. Kui kõik järgivad ta ettekirjutusi ja suudavad luua midagi nii erakordset, siis pole võimalik etteheiteid teha. Ka Hahni näoli vahelduvad maskid: naeratus muutub õudseks irveks ja mees sulab oma pilliga ühte, jalad väänlemas efektipedaalidel.
Ja kas on üldse midagi lahedamat bändides kui naisbassistid? Here’s to you, Debbie Googe, Jo Bench, Kim Deal, Kim Gordon, Tina Weymouth ja ka Dana Schechter, kuigi ta mängis suurema osa ajast tegelikult ka lap steel’i, aga kui bassi kätte võttis, siis moodustus tema ja stamm-bassisti Chris Pravdica ühisest bassimasinast täiesti uus hüpnootiline segu, mis aitas justkui kohati laduda põhja hüpnootilisele dub’ilikkusele.
Seda rõhutas lõpus omakorda veel väga suur kaja, mida kasutati soolotrummi üksikute löökide võimendamiseks. Viimane lugu, kus see hüpnoos end ehk kõige enam ilmutas, “Newly Sentient Being”, on veel välja andmata ja kuulu järgi pidigi nii jääma. Gira sõnul seda stuudiosse ei viida, küll aga on lubatud pärast tuuri kontsertplaati, kuhu lugu ainsana kuuluma hakkab. Ei jõua ära oodata. Sama jutt käib ka avaldamata avaloo “The End of Forgetting” kohta, millest on küll Youtube’is 36-minutine kontsertversioon täitsa olemas.
–––
Rahamaailmas võidab see, kes suudab õigel ajal panustada mustale luigele. Kes oleks osanud oodata, et Swansi veidi logisevast avangardsest noise rock’ist kasvab välja massiivne etendusbänd, mille kontsert on ainulaadne elamus.
Swans Autor/allikas: Earle Nartey
Aga ma pole Swans ja pole mul jultumust katsetada arvustust, mida peaks lugema kaks ja pool tundi. Seetõttu võtan otsad kokku, kuigi oleks võimalik end ka pikemaks jahvatama unustada.
Miskipärast meenub üks vanainimeste ühendus, kes tegi omal ajal telejaamale ühisavalduse, et seebiseriaali “Lihtsalt Maria” hakataks näitama ühe osa asemel kaks osa päevas, sest muidu nad ei jõua lõppu ära oodata. Läheb, kuidas läheb, aga Swansi uue tuleku teistsugusena kavatsen ma igal juhul ära oodata. Panustan sellele, et maailm säilib, Eesti püsib, bänd tuleb tagasi, mina olen elus ja kõrvakuulmine on alles.
Pole õnneks just must luik, vaid täitsa tõenäoline võimalus.
Lugude nimekiri:
“The End of Forgetting”
“The Merge”
“Paradise Is Mine”
“A Little God in My Hands”
“Newly Sentient Being”