Ennustuste kohaselt võib jõuda tehisaru iseseisvalt Nobeli väärilise läbimurdeni juba lähima kümne aasta jooksul. Kehtiva arusaama järgi saavad sellega kaasneva au ja kuulsuse enda arvele kirjutada paiguti märksa rumalamad inimesed, nendib R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Igas inimeses on peidus säde, millega võiks teisi rõõmustada. Paljud pole ise sellest sädemest teadlikud, teised otsivad valest kohast ning lõpuks on need, keda teatakse loomeinimeste ja leiutajatena. Julgustamaks inimesi seda potentsiaali arendama ja oma tulemusi jagama, loodi erinevaid kokkuleppeid intellektuaalse töö premeerimiseks ja omanike kaitseks.
Üldiste põhimõtete sõnastamisel valmistavad probleeme üksikjuhtumid. Intellektuaalomandi tunnustamise puhul kujutab näiteks valukohta õige autori kaitsmine. Valik jäetakse autorite endi ülesandeks. Paraku on tegemist inimestega, kes võivad suure kuulsuse ja raha lootuses muutuda omakasupüüdlikuks.
Vahest kõige kurikuulsam neist on 1950ndatel lastehalvatuse vaktsiini avastamist puudutav vahejuhtum. Miljoneid inimesi raskest haigusest päästnud avastuse eest määrati Nobeli preemia kolmele teadlasele. Auhinna saajate seas polnud vaktsiini esimesena loonud Jonas Salki.
Tema kriitilise tähtsusega eeltööd ei pidanud üks olulise mõjuga Nobeli komitee ekspert auhinna vääriliseks. Auhind anti neile, kes arendasid vaktsiini ravimiks. Kuna otsuste arutelusid hoitakse 50 aastat saladuses, selgus isiklikku laadi vastuseisu ja hinnangu roll alles pärast sajandivahetust. Juhtumit peetakse Nobeli preemia määrajate üheks suurimaks ebaõigluse näiteks.
Sarnaselt jäi Nobeli preemiata Jocelyn Bell: 24-aastane magistrant analüüsis Cambridge’i ülikooli raadioteleskoobi igal ööl umbes 30-meetrise väljatrüki andmeid. Eelmise sajandi 1960ndatel olid arvutid haruldus. Ometi avastas neiu andmevoost ebatavaliselt võnkuvad taevakehad.
Esialgu peeti andmetes nähtud veidrusi tehniliseks veaks. Seletus lükati aga peagi ümber. Kvasarite avastamise eest anti Nobeli preemia neiu juhendajale, kellel oli andmete avastuseks vormimisel vaieldamatult oluline roll. Veaks peetakse Jocelyn Bell’i väljajätmist 1974. aasta Nobeli füüsikapreemia saajate seast. Teine suur ebaõigluse juhtum sai nimeks “No-Bell prize”.
Need on vaid näited jäämäe tipust. Analoogseid vahejuhtumeid ebaõiglusest valearvestuseni esineb varjatumalt nii loomesfäärides kui ka spordis. Inimesi iseloomustavad mitmesugused vähem ideaalsed omadused. Sellega seoses kerkib päevakorda küsimus, kas mõnel juhul võiks saada välja teenitud tunnustuse inimesest edukam alternatiivne autor.
Aimatavalt on teemaks tehisaru. Muusika, fotograafia ja visuaalse kunsti vallas on arvustajatele teadmata peetud TI loomingut inimeste omast paremaks. Eelmisel aastal anti teadusmaailmas seoses TI tulemusliku rakendamisega ka Nobeli preemia.
Paljudes teadusvaldkondades usutakse, et TI abiga murtakse välja mitmest inimestele seni üle jõu käinud sõlmprobleemist. Arengus kujutavad järgmist astet autonoomsed TI-agendid, mis tegelevad iseseisvalt ülesannete lahendamisega.
Spekuleeritakse, et TI saavutab iseseisvalt Nobeli preemia väärilise tulemuse lähima kümnendi jooksul. Paraku jääb sellisel juhul auhind saamata. Seda takistavad kehtivad reeglid ja arusaamad. Näiteks sätestab Nobeli Fondi põhikiri selgesõnaliselt, et auhind antakse isikule, kuigi rahupreemiat võib anda ka organisatsioonile.
Äsja täpsustas USA patendiamet, et TI ei saa olla leiutaja. Ametkonna tõlgenduses on TI näol tegu pelgalt tööriistaga, nagu mikroskoop või tarkvara. Autorlusele saavad pretendeerida ainult füüsilised isikud. Praeguse arusaama kohaselt võib tehisaru genereerida unikaalseid ideid, kuid tõeline intellektuaalne hüpe probleemilt lahendusele omistatakse inimesele. Masinad jäetakse kuulekate abiliste rolli.
Sellest kuvanduvad varasemate näidete varjud. Vahest ei näe TI oma virtuaalse orja rollis probleemi. Inimeste jaoks võib kujuneda aga probleemiks, kui au omistatakse valedele mõistustele. Sellisel juhul kannatab innovatsioon. Patendid ja intellektuaalomandi kaitse loodi ju lõpuks leidlikkuse stimuleerimiseks. Mõnda aega õnnestub inimest TI kui tööriista abiga võimestada.
Kardetavasti on inimeste enda võimed piiratud. Aja jooksul võib nende autorluse osakaal kujuneda tehnilise töötaja tasemele vastavaks. Neile teadupärast Nobeli preemiaid ei anta. Kuna alternatiivsed intellektid arenevad ja levivad, sünnib uudne rumala isanda ja targa orja pinge.
Ühiskond ihkab paremaid ravimeid, rohelisemat tehnoloogiat, julgemat kunsti, ehk midagi, mida ei hoia tagasi meie endi kognitiivsed piirangud. Omanimelise testi autor Alan Turing mõtiskles omal ajal, et arvuti vääriks intelligentseks nimetamist, kui see suudaks inimest petta ja panna teda uskuma, et ta on inimene. Kui tehisintellekt aitab meid paremasse maailma, miks mitte seda premeerida?
Omal ajal Jonas Salki ja Jocelyn Belli väärtustamata jätmise tõttu tuntakse praegu ju ebamugavust. Tulevikus võib seda põhjustada aga inimese rolli ülehindamine.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.