Kohalik tavameetoditega kasvatatud kartul on taimekaitsevahenditest sama puhas kui mahetoit, selgub Tartus pakutavat koolitoitu analüüsinud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli nooremteadur Ave Kutmani tööst. Püüd mahetoidu osakaalu veelgi kasvatada võib sundida koole eelistama kaugelt toodud toorainet, mis koormab keskkonda.
Tartu linn on võtnud eesmärgiks pakkuda koolides ja lasteaedades võimalikult suures mahus mahetoitu. See on kooskõlas riikliku suunaga, mille raames saavad haridusasutused taotleda PRIA-lt toetust, kui vähemalt 20 protsenti toorainest on mahepõllumajanduslik.
Kutman otsustas koos oma Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ja Eesti Maaülikooli kolleegidega uurida, kas ja kui palju erineb koolides pakutav mahetoit tavatoorainest oma puhtuselt ning toitainete sisalduselt. Kitsamalt keskendus ta õuntele, kartulitele ja veiselihale.
Et tooraine kvalifitseeruks mahedaks, peab see vastama rangetele kriteeriumitele. Lihtsaim definitsioon välistab põllumajanduskeemia: “Mahepõllumajanduslikult kasvatatud toit on toit, mille kasvatamiseks ei tohi kasutada ühtegi sünteetilist taimekaitsevahendit ega väetist – kõik peab olema puhtalt looduslik,” selgitas Kutman saates “Labor”.
Töörühm laskis Hollandi tipplaboris Eurofins LZV uurida 36 toiduproovi ning otsida neist ligi 800 erinevat pestitsiidijääki. Tulemused olid teadlased jaoks üllatavalt head: mitte üheski kartuliproovis – ei mahedas ega tavalises – ei leitud ainsatki pestitsiidijääki. Kutman selgitas, et Eesti põllumajanduse olukord ongi võrreldes muu Euroopaga väga hea. “Kartul – nii mahe kui ka mittemahe – oli absoluutselt igasugustest taimekaitsevahendite jääkidest puhas. Me ei tuvastanud mitte ühtegi pestitsiidi,” rõhutas nooremteadur.
Kui kartulite puhul oli pilt ühetaoline, siis õunte osas ilmnesid erinevused. Maheõuntest pestitsiidijääke ei leitud, kuid 94 protsenti analüüsitud tavaõuntest sisaldas vähesel määral taimekaitsevahendite jääke. Kõige sagedamini leiti seenevastase aine kaptaani jääke. Siiski rõhutas uuring, et kõik tuvastatud kogused jäid kordades alla Euroopa Liidus kehtestatud ohutusnormide.
See kinnitab teaduri sõnu, et paanikaks pole põhjust, isegi kui tegemist on importõuntega. “Julgen öelda, et kui see õun ära pesta ja koorida, siis seal ilmselt ei ole pestitsiide enam üldse,” märkis Kutman.
Looma- ja linnulihast keskendus töörühm vaid veiselihale, sest koolides suudetakse mahedas vormis pakkuda sisuliselt ainult seda. Mahesealiha-kasvatus Eestis sisuliselt puudub ja mahekanaliha hinnad on koolitoidu jaoks sageli kättesaamatud. Üldine reegel kehtib ka siin: “Mahetooraine on tunduvalt kallim kui tavatooraine,” tõdes Kutman.
Erinevalt taimsest kraamist, lihast taimekaitsevahendite jääke ei otsitud, sest need lihasesse reeglina ei jõua. Küll aga võrreldi liha toitainelist koostist, ent Kutman jäi tulemustest rääkides veel kidakeelseks: “Kuna need tulemused on hetkel publitseerimata, siis ma päris täpselt sellel teemal peatuda kahjuks ei saa.”
Kas mahe on alati keskkonnasõbralikum?
Uuringutest koorub seega välja dilemma: kuigi mahepõllumajandus on tootmisviisina keskkonnasäästlik, ei pruugi see koolitoidu kontekstis tähendada ka väiksemat keskkonnajalajälge. Kuna Tartu koolides on mahetoidu osakaal jõudnud väga kõrgele tasemele, küündides kohati 80 protsendini, tekib oht, et kohalikud talunikud ei suuda seda nõudlust aastaringselt katta.
See sunnib toitlustajaid vaatama piiri taha. “Juba täna on menüüs tihti mahebanaan, läätsed ja riis, mis ei ole kohalikud toorained,” nentis Ave Kutman. See toob kaasa olukorra, kus mahetoidu sildi nimel transporditakse toitu tuhandete kilomeetrite tagant, samas kui kohalik tavatoit oleks sisuliselt sama puhas, kuid oluliselt väiksema süsiniku jalajäljega.
Sama uurimisprojekti raames küsitlesid teadlased ligi 500 Tartu lapsevanemat, et uurida nende hoiakuid ja maksevalmidust. Kuigi 47 protsenti vanematest usub, et mahetoit on tervislikum, ja regulaarsed mahetarbijad on nõus selle eest ka rohkem maksma, polnud mahemärgis enamiku jaoks peamine argument. Huvitava faktina polnud viiendik vanematest isegi teadlikud, et nende laste koolis pakutakse mahetoitu.
Kutman lisas, et pimetestis ei erista keegi, kas supp on keedetud mahe- või tavaporgandist. “Lapsevanemad hindavad enim seda, et toit oleks maitsev, mitmekesine, tervislik ja värske, mitte niivõrd seda, et see koosneks tingimata mahetoorainest,” sõnas nooremteadur
Tulemuste põhjal kutsus Kutman koolitoidu süsteemi arendamisel osapooli üles vältima äärmusi. Ühest küljest on mahetoidu pakkumine tervitatav. Teisalt ei tohiks see toimuda toidu hinna või keskkondliku loogika arvelt. Kui kohalik tavatoit on laborianalüüside põhjal sama puhas kui mahetoit, võib imporditud mahetooraine eelistamine olla ressursiraiskamine. “Ei tahaks luua ranget visiooni, et üks on halb ja teine hea, vaid oluline on kuldne kesktee,” leidis nooremteadur.