Praegu on kõige suurem elektritarbimine hoonetes, olles püsinud stabiilselt 5,2 TWh juures, sest soojuspumpade lisanduva elektrikasutuse on kompenseerinud muud energiasäästumeetmed ja lokaalne elektritootmine. Energiatõhususe tippkeskuse prognoosid näitavad hoonetes sõltumata stsenaariumist elektrikasutuse tõusu kümne aasta pärast 0,2 TWh võrra ja 30 aasta pärast 0,5 TWh võrra. Seejuures hoiame praeguse renoveerimise tempo juures soojust 10 aasta pärast kokku umbes 1 TWh jagu.

Elektri kasutus transpordis on täna suurusjärgus 0,1 TWh ning 10 aasta pärast võiks see Eesti Keskkonnauuringute Keskuse andmetel maanteetranspordis olla 0,4 TWh ja muus transpordis 0,2 TWh. Need numbrid näitavad aeglast elektriautode kasutuselevõttu. Kui elektrifitseerida kogu transpordisektor, tuleks juurde umbes 3 TWh elektrit ja hoiaksime kokku 10 TWh kütuseid, mis on pikas perspektiivis ka realistlik.

Nii tundub praegune taustsüsteem soosivat puhast, aga kallist elektrit, millele saab koos säästliku tarbimisega samuti majanduskasvu üles ehitada.

Elektrifitseerimine toimub ka tööstuses, kuid samal ajal rakendatakse tasuvaid säästumeetmeid ja kohati oleme näinud energiamahuka tootmise vähendamist. Nii on viimase kümne aasta jooksul tööstuse elektritarbimine püsinud suhteliselt stabiilselt vahemikus 2,1–2,4 TWh.

Numbrid kokku lüües näeme, et kümne aasta pärast on kõigi sektorite üleselt raske ennustada suuremat elektritarbimise kasvu kui 1 TWh, kuid samas hoiaksime kokku vähemalt 2 TWh kütuseid ja soojust. ENMAK 2035 viimane versioon lähtub kolm korda suuremast ehk 3 TWh elektri tarbimise kasvust, millesse on arvestatud võimalikud energiamahuka tööstuse ja andmekeskuste rajamised. Ühel või teisel viisil vesinikuga seotud tootmise puhul mõni TWh lisanduvat elektrit ei oleks suur number, kuid keegi ei tea, kas ja millal sellised investeeringud realiseeruvad. Ilma nendeta on tarbimine languses, kinnitades, et vähemaga on võimalik teha enamat. Selline energiasäästu seisukohalt vägagi positiivne pilt on üllatavalt hea tulemus, arvestades, et peale korterelamute renoveerimise toetamise riik suurt midagi panustanud pole. Muud arengud on turupõhised, elektriautode toetus on lõppenud ja transpordisektori suur kokkuhoiupotentsiaal eeldatavasti realiseerub tasapisi samamoodi turupõhiselt.

Küsimuseks jääb, kuidas elektrimahukam tootmine välja veab. Olukord, kus kodumaist elektritootmist on oluliselt vähem kui tarbimist, ei lisa kindlust energiamahukatesse ettevõtetesse investeerimiseks. Samas on elekter muutumas vägagi konkurentsivõimeliselt puhtaks. See sobib tavalistele ettevõtetele, kelle puhul energia moodustab kuludest ainult mõne protsendi. Nii tundub praegune taustsüsteem soosivat puhast, aga kallist elektrit, millele saab koos säästliku tarbimisega samuti majanduskasvu üles ehitada.