Eesti ajakirjanduses on natuke lahti kirjutamata jäänud, kellele ja miks anti tänavused Nobeli preemiad majandusteaduses. Õigupoolest oli tähelepanuväärne see, et juba teist aastat järjest anti need preemiad innovatsioonuurijatele.

Kui 2024. aastal said preemia Daron Acemoglu, Simon Johnson ja James Robinson, kes on uurinud institutsioonide rolli majandusarengus, siis tänavu said selle Joel Mokyr, Philippe Aghion ja Peter Howitt. Kui viimased kaks on peamiselt tegelenud uute tehnoloogiate rolliga majanduskasvus, siis Mokyri töö iseloom on natuke ebatavalisem, tema on näidanud kultuurimuutuste rolli majandusarengu taga.

Mokyr on majandusajaloolane, kes on kirjutanud mitu põhjapanevat raamatut selle kohta, kuidas pikaajaline majanduskasv ei sünni pelgalt investeeringutest, ettevõtlikkusest või riikide poliitikatest. Kasv saab tema järgi võimalikuks siis, kui ühiskonnas kujuneb välja kultuur, mis väärtustab teadmiste loomist, kriitilist mõtlemist ja uudishimulikkust.

Mokyri kuulsaim teos “A Culture of Growth” (“Kasvu kultuur”) tõestab, et Euroopa majanduslik hüpe ei alanud industriaalajastu tehastest, vaid muutusest mõtteviisis. 16.–18. sajandil sündis uus intellektuaalne kultuur – “kasuliku teadmise kultuur” –, mis soosis katsetamisi, vaidlusi ja korraga erinevate, ka vastandlike teadmissüsteemide lubamist. Just see lõi tingimused selleks, et teadused said hakata arenema ja innovatsioon muutuda pidevaks. Oluline pole seega ainult see, et pead tõstsid mitmesugused leiutajad, vaid et sündisid kultuur ja “väärtusruum”, mis lubas neil oma ideid üldse välja öelda.

Mis ent puudutab “kasuliku teadmise” iseloomu, siis on selle üle kõige enam arutlenud pragmatistlikud filosoofid. Nende seas eriti John Dewey, kes pole mitte ainult filosoofia, aga ka haridusteaduse ja haridusmõjude uurimise klassik.

Dewey jaoks oli ühiskonna areng alati seotud selle võimega õppida ja ümber õppida, pidevalt ümber hinnata, katsetada, eksida ja edasi liikuda. Tema järgi on demokraatia ja innovatsioon ühe ja sama kultuurilise protsessi kaks külge: mõlemad nõuavad avatust uutele ideedele ja valmisolekut muuta oma arusaamu, kui kogemus annab selleks põhjuse. Haridus on Dewey järgi selle protsessi tuum – ruum, kus kujuneb ühiskonna võime reflekteerida ja kujutada ette paremaid lahendusi.

Ülikool oli Dewey jaoks ühiskonna “eksperimenteeriva intellekti” institutsionaliseeritud vorm, koht, kus kujunevad harjumused ja oskused uurida, kriitiliselt küsida ja kujutleda paremaid ühiskondlikke lahendusi. Ta näitas, et modernset, kiirelt muutuva tehnoloogiaga ühiskonda saab juhtida ainult siis, kui see arendab välja kollektiivse võime süstemaatiliselt katsetada, analüüsida ning vigadest õppida.

Ülikoolid on Dewey järgi selle võime taastootmise tuum, need on laborid, kus ühiskond harjutab asjade väärtuste läbiarutamist, mis omakorda teeb demokraatia ja progressi võimalikuks. Veelgi enam, ülikoolid peavad tagant tõukama ka ühiskonna kujutlusvõime arengut, sest ilma kultuurita, mis suudab ette näha alternatiive ja kujundada uusi ideaale, jookseb ühiskond kinni.

Ülikoolid ei ole pelgalt tööjõu tootjad

Kui panna Mokyr ja Dewey kokku, sünnib sellest sõnum ka nüüdisajale: ülikoolid ei ole pelgalt tööjõu tootjad ega teadusartiklite tehased (nagu pakkus oma arvamusartiklis Jaak Aaviksoo). Nad on ühiskonna kultuuriline infrastruktuur, mis loob intellektuaalse keskkonna (miks mitte ka “väärtusruumi”), kus areng ja majanduskasv üldse võimalikuks muutuvad. Ülikoolid kujundavad teadmiste kultuuri, mis on eelduseks ettevõtlusele, innovatsioonile ja tehnoloogiate esilekerkimisele.

Just seepärast tekitab küsimusi Raul Eametsa ERR-i portaalis ilmunud arvamuslugu, milles ta küsib, kas 35 000 tudengit on Eestile liiga palju ning kas ülikoolid “annavad majandusele piisavalt tagasi”. Et meil on hetkel Eestis majanduskriis, on tema järeldus, et ei anna ja sestap peaks hakkama ülikoole koomale tõmbama.

“Ülikoolid ei ajanud Eestis ja mujal inflatsiooni üles ega põhjustanud tarbimise langust. Ülikoolid ei tõstnud protsüklilise mõjuga makse.”

Tõdegem samas, et ühelt majandusteadlaselt on omamoodi hüperbool näha ülikoolide tegevust Eesti tänaste majandusraskuste taga. Ülikoolid ei ajanud Eestis ja mujal inflatsiooni üles ega põhjustanud tarbimise langust. Ülikoolid ei tõstnud protsüklilise mõjuga makse. Samuti ei tõstnud ülikoolid intressimäärasid ega vähendanud investeeringuid. Ning ei põhjustanud nad ka nõudluse vähenemist sihtturgudel. Nende tegevuse mõju energiahindadele on samuti kardetavasti õhkõrn.

Isegi Eesti ettevõtjate suhtelise ambitsioonituse taga (mida tõestab seeria Maaja Vadi, Priit Vahteri ja nende kolleegide hiljutisi uuringuid) on raske näha Eesti ülikoolide tegevust. Loomulikult pole Eametsa ootus, et ülikoolidest lähtuv teadmussiire oleks efektiivsem ja rakenduks ettevõtluses, vale. Vastupidi, seda pedaali tuleb sõtkuda agaralt. Või pigem targalt.

See tarkus on seni üldiselt lähtunud nn riikide innovatsioonisüsteemide uuringutest, mis sai alguse 1980. aastatel Suurbritannia majandusteadlase Christopher Freemani ja Taani majandusteadlase Bengt-Åke Lundvalli töödes. Freeman oli esimene, kes uuris (Jaapani, Saksamaa ja Ühendkuningriigi näitel) tehnoloogiate ja teadusavastuse ülekandumisi ülikoolidest laiemasse majandusse ning seeläbi ülikoolide rolli majanduskasvus. Hilisemad uurijad on üha detailsemalt uurinud, kuidas seda tagada.

Kuid Freemani järgi ei piirdu ülikoolide roll vaid nonde lineaarsete ülekandumistega. Tema tõenduse kohaselt ei loo ülikoolid ainult uusi teadmisi, vaid valmistavad ette ka oskustöötajaid uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks ning kolmandaks loovad teaduslik-tehnilist kultuuri, mis kannab eksperimenteerimist ja arendustööd kõikjal üle ühiskonna. See kultuur on eelduseks, et ettevõtted üldse suudaksid teadmisi kasutada ning et ühiskond tervikuna julgeks riskida uute tehnoloogiliste lahenduste ja arenguteedega.

See kultuur on seda olulisem väiksemates majandustes, kus ei ole suuri baastehnoloogiaid arendavaid ettevõtteid ning sestap ei saa olla ka kuigi palju otse ülikoolidest ettevõtetesse aset leidvat tehnoloogiasiiret. Nagu on näidanud Lundvall, teine suurnimi innovatsioonisüsteemide uuringutes: väikestes teenusmajanduse dominandiga majandustes nagu Eesti õpivad ettevõtted pigem üksteiselt. Seda olulisem on aga just ülikoolide roll laiema õppimise, eksperimenteerimise ja tehnoloogiateadlikkuse kultuuri loomisel.

Ülikoolide mõju mõõtmine

Niisiis on ülikoolide struktuursest kasutegurist suur osa mujal kui rakendusuuringutes. Nii Dewey ja vastse nobelisti Mokyri töödest kui ka innovatsioonisüsteemide uuringutest saab tuletada, et kui me mõõdame teadmiste loomist üksnes lühiajalise tootlikkuse põhjal, vaatame mööda tegelikult olulisest: teadmiste loome on kumulatiivne ja kultuuriline protsess.

Euroopa valgustus, tööstusrevolutsioon ja nüüdisaja digitaalrevolutsioon, need kõik said võimalikuks tänu intellektuaalsetele ökosüsteemidele, mis kujunesid pikaajaliselt ja toetusid tugevatele institutsioonidele ehk ülikoolidele.

Seega, kui surume kõrghariduse kokku ja rahastame seda ainult kitsalt mõõdetavate tulemuste põhjal, kui vähendame ülikoolide autonoomsust andes ministeeriumile lõa ülikoolide vahetuks juhtimiseks võime põõna panna ülikoolidele struktuursele funktsioonile luua kultuuri, mis võimaldab ühiskonnal jõuda uute ideedeni, võtta riske, väärtustada mitmekesisust ja vaidlustada dogmasid.

Kuidas ülikoolide mõju mõõta? Võib jätkuvalt kokku lugeda artikleid, patente ja lõpetajaid ja kõike muud seonduvat. Puhtalt tehniliselt on andmeteaduslik kultuuriandmete analüüsi valdkond jõudmas meetoditeni, kuidas analüüsida ka ülal kirjeldatud kultuurimuutusi, mida ülikoolid tingivad. Seda oleks võimalik teha. Kuid peamine on mõtestada ülikoole kui äärmiselt mitmekesise ühiskondliku väärtuspanusega institutsioone.

Ülikoolide väljund ei ole ainult lühiajaline sisend majandusesse, vaid pikaajaline kultuuriline kapital – teadmiste süstematiseerimine ja akumulatsioon, alternatiivide tundmine, probleemilahendusvõime, kriitiline vaim, ühiskondlik usaldus, oskus näha tulevikku. Ülikoolide roll on hoida elus ühiskonna teadmisotsingute masinat ning tagada ühiskonna muutumisvõime valmidus.