Globaalne keskkonnakonverents (COP 30) Brasiilias on läbi ja võib öelda, et palju kära, vähe villa. Ei hakka sellel pikalt peatuma, mainin vaid, et endiselt ollakse kinni kliimaeesmärgis püsida 1,5-kraadise temperatuuritõusu juures tööstusajastu eelse ajaga võrreldes. Kuigi mööndakse, et see tõus on juba ületatud ja nüüd loodetakse, et ehk annab seda tagasi pöörata.
Kasutan selle loo tarbeks maailma ühe tuntuima kliimateadlase James Hanseni meeskonna uuringut, mis avaldati tänavu veebruaris. Kirjutis tõstatab küsimuse, et kas avalikkus on ikka sellest soojenemise värgist piisavalt informeeritud. Ja seal sisaldub mõningaid huvitavaid märkusi, mida ma ise ei ole varem täheldanud.
Tõdetakse, et viimase kahe aastaga tõusis globaalne temperatuur 0,4 kraadi, kusjuures aastane keskmine jõudis kõrgpunkti augustis 2024, ulatudes 1,6 kraadini möödunud sajandi algusega võrreldes. Selleks lähtetemperatuuriks loetakse keskmist vahemikus 1880 kuni 1920.
Rahvusvaheline keskkonnapaneel IPCC on olnud arvamusel, et tööstuseelse ajaga võrreldes on kliima soojenemas kahe kraadi võrra. Hanseni ja tema kolleegide arvates on hinnang liiga tagasihoidlik, nemad pakuvad temperatuuri tõusu sajandi lõpuks 4,5 kraadi võrra. Vahepeal soojenemine aeglustus, kuid kiirenes taas. Hanseni tiim pakub üheks põhjuseks rahvusvahelise merendusorganisatsiooni nõudmise aastast 2020, et kõik laevad peavad vähendama heitgaase vähemalt 80 protsenti.
Otsus on justkui tervise ja kliima huvides, kuid tulemus oli omapärane. Otsus vähendas nii kasvuhoonegaaside kui ka aerosoolide õhkupaiskumist. Selgub, et aerosoolidel on atmosfääri jahutav mõju ja see efekt oli teada vähemalt aastast 1992. Nimelt eralduvad fossiilsete kütuste põlemisel nii CO2 kui ka aerosoolgaasid.
Siia üks vahepala viimaste kohta. Tavainimesele tähendab aerosool harilikult balloonis surve all olevat ainet, mida pihustatakse, aga laiemas tähenduses on aerosoolid väikesed aineosakesed, mida paisatakse atmosfääri erinevatest allikatest, näiteks vulkaanipursked, kõrbetolm, meresool ja nii edasi. Osa neist on inimtekkelised ja nende alla lähevadki laevade heitgaasid, mis sisaldavad või sisaldasid nii aerosoole kui ka kasvuhoonegaase.
Aerosoolidel on aga omadus siduda endaga veemolekule, seeläbi kasvada ja moodustada valgeid pilvi, mis peegeldavad päikesekiiri tagasi avaruumi. Ehk kokkuvõtlikult mõjub aerosoolide atmosfääri jõudmine, eriti mere kohal, kus on suhteliselt puhas õhk, mere- ja maapinda jahutavalt. Eriti oli see tuntav põhjapoolkeral selle aktiivse mereliiklusega.
Kui laevade heitgaasi vähendamise otsust täitma asuti, tekitati sellega teatud mõttes kliimašokk, ehk keskkonna temperatuur hakkas vahepealsega võrreldes kiiremini kasvama. Maapealsel fossiilainete põletamisel tekkivad heitgaasid suunatakse saastunud õhku ja seal on mõju ilmselt teistsugune, mistõttu Hanseni meeskonna tähelepanu oli just merendusel.
Aerosoolide küsimus ei ole sugugi ühemõtteline, kuna inimesele on need sissehingamisel ikkagi ohtlikud. Ehk taas vastuolu: tahad tervist säästa, saad tulemuseks planeeti kahjustava temperatuuritõusu kiirenemise.
“Mõned taolised arengud on Maa jahenemise puhul siiski tagasi pööratavad, kuid taastumine on väga pikaajaline.”
Töös käsitletakse ka niinimetatud pöördumatuse punkte ehk olukordi, kus asjaolud kliimaga lähevad käest ära ja neid tagasi pöörata ei ole enam võimalik. Mõned taolised arengud on Maa jahenemise puhul siiski tagasi pööratavad, kuid taastumine on väga pikaajaline. Kõige ähvardavam punkt läbitakse siis, kui enam ei ole võimalik vältida Lääne-Antarktika jääkihi kadu, mis põhjustab merevee tõusu mitme meetri võrra. Suured alad, muuhulgas ka suurlinnades, ujutatakse üle. Kaasnev migratsioon teravdab järsult rändeprobleeme.
Maa oli viimati olukorras, kus temperatuur oli kaks kraadi kõrgem võrreldes tööstuseelse ajaga, varases pliotseenis ja veetase oli siis 15–24 meetrit kõrgem kui praegu.
Autorite jää sulamise simulatsioon näitas ka, et sulamise jätkumine põhjustab Põhja-Atlandi ja Lõunaookeani hoovuste järsu muutuse sajandi keskpaigaks ja samuti veetaseme tõusu. Hoovuste süsteemi peatumise jaoks võib pöördumatuse punkt saabuda paarikümne aasta jooksul, kollaps toimuks 50–100 aasta pärast. Lääne- ja Põhja-Euroopale tähendaks see talvist ekstreemset külma ja suvist põuda, lõppu põllumajandusele ning merevee tõusu poole meetri võrra.
Kliimamuutuste mõju vähendamiseks tulevastele põlvedele on autorite üks pakkumine maksustada kõrgemalt heitgaase, kogudes makse fossiilkütuse kaevandamiselt ja riiki saabuvatelt kaupadelt, kusjuures sada protsenti kogutust jagatakse elanikkonnale. See annab võidu madala ja keskmise sissetulekuga inimestele, kelle jaoks need dividendid oleksid suuremad kui kasvavad energiakulud. Hansen pakkus selle mõtte välja 2008 ja seda on toetanud 28 Nobeli majanduspreemia laureaati.
Juttu on ka CO2-vaba tehnoloogia arendamisest. Märgitakse, et selle asemel, et toetada konkurentsi alternatiivsete energiaallikate vahel, valis enamus valitsusi ainult taastuvenergia arendamise. See paneb aga tulevased põlvkonnad sundseisu.
Rahvusvahelise kliimapaneeli raportite sügavusest võib leida ka teise lahenduse, nimelt märkuse, et väikseima keskkonnajäljega on tegelikult tuumaenergia, kuid poliitilistel põhjustel seda arendama ei hakatud. Ainult taastuvenergiast ei piisa, vaja on ka kindlat juhitavat energiaallikat ja tuumaenergia oleks sobilik.
Kliimasoojenemise mõjust nii palju, et mullu toimus 393 looduskatastroofi, hukkus 16 750 inimest, majanduslik kahju oli 242 miljardit dollarit. Ja tänavu on kahju olnud seni 131 miljardit dollarit. Eks tulevased põlved saavad siis nüüdset põlvkonda tublisti süüdistada, kuigi see enam ei aita.
Viited lugemishuvilistele