Antarktika kohale juba aastakümneid tekkiv iga-aastane osooniauk oli tänavu nii väike ja lühikese elueaga viimati 2019. aastal. Teadlased näevad seda julgustava märgina osoonikihi taastumisest.
Septembris saavutas osooniauk tänavu maksimaalse ulatuse, laiudes 21 miljonil ruutkilomeetril. Samas jäi see selgelt alla mullusele 26 miljoni ruutkilomeetri suurusele tipule, selgus Euroopa Liidu Copernicuse atmosfääriseire teenistuse (CAMS) andmetest. Seejärel auk järk-järgult kahanes ja sulgus tavapärasest varem, mis juhtus sel esmaspäeval.
Osooniaugu maksimaalne ulatus oli varasemast väiksem juba teist aastat järjest, samas kui aastatel 2020–2023 kujunesid augud tavapärasest suuremaks ja püsisid kauem.
Osoonikiht on oluline, sest kaitseb elusorganisme päikeselt saabuvate ultraviolettkiirte eest. Inimtekkelise saaste mõjul on olnud see oma loomupärasest olekust hõredam juba kümneid aastaid. Poolustel ja selle lähedaste alade kohal on see suviti sootuks kadunud. Õhem osoonikiht laseb Maale rohkem UV-kiirgust, mis suurendab nahavähi ja silmakahjustuste riski ning kahjustab taimestikku.
Osoonikadu toimub kevadel, kui polaaröö lõpus hakkab paistma päike ning osooni lagundavad ained reageerivad valgusega polaarstratosfääri pilvede pinnal. Need pilved tekivad väga madalatel temperatuuridel, kui tugevad tuuled – niinimetatud polaarpööris – külma õhumassi pooluse kohal lõksu püüab. Sama mehhanism toimib ka põhjalaiustel, kuid põhja-poolkera topograafia ja stratosfääridünaamika ei võimalda nii äärmuslikult külmade ja stabiilsete tingimuste teket nagu Antarktikas.
CAMS-i direktori Laurence Rouili sõnul on osooniaugu tänavune varasem sulgumine ja väike ulatus julgustav märk, mis peegeldab osoonikihi iga-aastast järkjärgulist paranemist pärast osoonikihti kahandavate ainete keelustamist (ODS – ozone-depleting substances).
1987. aasta Montreali protokolli ja sellele järgnenud täienduste toel lõpetasid riigid järk-järgult osoonikihti lõhkuvate kemikaalide tootmise, mis on toonud nähtava paranemise.
Protokolli allkirjastasid algselt 46 riiki. Nüüdseks on selle ratifitseerinud 197 riiki ja 49 neist on tööstusriigid, kes on lubanud piirata kõikide freoonide kasutamist, et kaitsta osoonikihti. Ülejäänud, arengumaade hulka loetavad riigid võivad kasutada neid kauem, kuid peavad järk-järgult nende kasutuse lõpetama.
Mullu ajakirjas Nature Climate Change ilmunud uuring näitas, et keelu tõttu on nende gaaside kliimasoojendav mõju hakanud vähenema viis aastat oodatust varem. Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni hinnangul võib osoonikiht Antarktika kohal taastuda 1980. aastate tasemele umbes aastaks 2066.
Teadlased uurivad endiselt, miks osooniaugud olid aastatel 2020–2023 sedavõrd suured ja püsivad. Kahtlustatakse, et oluline roll oli 2022. aasta Hunga Tonga vulkaanipurskel, mis paiskas stratosfääri suures koguses tuhka ja veeauru ning võis soodustada eriti ulatusliku 2023. aasta osooniaugu teket.
CAMS rõhutab, et kui kahjulike ainete õhkupaiskamist poleks piiratud, oleks globaalne osoonikadu võinud jõuda katastroofilisele tasemele.
USA kosmoseagentuuri NASA ja riikliku ookeani- ja atmosfääriameti NOAA andmetel oli tänavune, 2025. aasta osooniauk alates 1992. aastast suuruselt tagantpoolt viies. See näitab, et osooniaukude käitumine liigub prognooside suunas: need tekivad kevadeti üha hiljem ja sulguvad varem. Küll aga on veel pikk tee minna, et jõuda tagasi 1980. aastate tasemele.