Ilma prokuratuurita riigis pole midagi enneolematut. Suurbritannia sai ilma prokuratuurita hakkama kuni 1986. aastani. Kuritegusid uuris politsei ja süüdistuse esitamiseks kohtus palgati advokaat.

Põhjus, miks mulle selline mõte pähe tuli, peitub nn Isamaa kriminaalasjas. Nõustun täielikult nendega, kes ütlevad, et Isamaale esitatud kahtlustus on arusaamatu ja kogu aktsioon otsene poliitikasse sekkumine. Juhtiva riigiprokuröri Taavi Perni intervjuu Delfile ja riigi peaprokuröri Astrid Asi intervjuu ERR-ile ei teinud asju selgemaks. Konkreetsete selgituste asemel kõlasid abstraktsed õigustused.

Millega prokuratuur võitleb?

Kõigepealt tuleb küsida, millega prokuratuur võitleb. Intervjuus Delfile selgitab juhtiv riigiprokurör Taavi Pern Rumeenia näitel, millist ohtu kujutab endast erakondade varjatud rahastamine. Kui me ei tea rahastajat, ei saa me ka teada tema motiive.

Arusaadav, aga Isamaa kaasuses pole ju keegi midagi varjanud. Me teame nii seda, kellelt raha pärineb, kui ka seda, milleks seda kasutati. Ohtu, millest Taavi Pern räägib, pole kunagi olemas olnud. Parvel Pruunsilla raha on Parvel Pruunsilla raha, sõltumata sellest, kas ta annetab seda erakonnale või mõnele vabaühendusele. Põhjendada Isamaa suhtes algatatud uurimist Rumeenia näitega, kus Vene eriteenistuste rahaga püüti valimisi mõjutada, on eksitav ja kohatu.

Õigus ei ole mingi salakeel, millest ainult juristide vennaskond aru saab. Avalik ja läbipaistev tegevus ei saa mingi juriidilise mõttekonstruktsiooni tulemusena muutuda varjatuks. Mis on avalik päriselus, on avalik ka õiguse silmis. Vastupidine on nonsenss.

Milles seisnes Isamaale osutatud teenus

Astrid Asi ütles “Pealtnägijale”, et seadus on väga selge. Juriidiline isik erakonnale annetada ei tohi ja kui annetus ületab 40 000 eurot, on see kuritegu. Rahalise annetuse puhul on tõesti kõik selge. Kui juriidiline isik kannab erakonnale 40 000 eurot, rikub ta seadust. Isamaa puhul ei käi aga jutt rahalisest annetustest, vaid teenusest.

Kusjuures teenus on prokuratuuri jaoks sama, mis tegevus. Isamaaliste MTÜ kogu kolme ja poole aasta tegevuse on prokuratuur lugenud üheks teenuseks, mille siis teatud Isamaa juhatuse liikmed kogupaketina vastu võtsid. Täiesti uskumatu. Inimesed tegid kolme aasta jooksul erinevaid asju (sh maksid palka juhatajale) ning nüüd tuleb prokuratuur ja ütleb, et see kõik oli üks suur teenuse osutamine Isamaale.

Üksi seadus ei ütle, et kui ühe vabaühenduse tegevus on ühele erakonnale kasulik, siis loetakse vabaühenduse tegevus kas täielikult või osaliselt erakonnale osutatud teenuseks.

Ükski seadus ei anna ka ühtegi objektiivset kriteeriumi, kuidas eristada, milline osa ühe vabaühenduse tegevustest on teenuse osutamine ja milline ei ole. See, et ühe MTÜ kogu tegevuse võib lugeda teenuse osutamiseks, on puhtalt riigiprokurör Taavi Perni välja mõeldud konstruktsioon, tema subjektiivne tõlgendus seadusele.

Miks SALK ei ole erinev

Selles valguses on ainetu ka Astrid Asi väide, et Sihtasutuse Liberaalne Kodanik (SALK) puhul ei ole neil andmeid, et nad oleks ühele erakonnale osutanud teenust, mis ületaks 40 000 euro piiri. Isamaaliste MTÜ puhul on 110 234 eurot kokku saadud nii, et üheks teenuseks on loetud kogu kolme ja poole aasta tegevus. Samal perioodil on SALK-i tegevuskulud nende aastaaruannete kohaselt olnud 752 440 eurot.

SALK on avalikult tunnistanud, et nende tegevuse eesmärk enne eelmisi riigikogu valimisi oli tuua võimule liberaalsed erakonnad – Reformierakond, SDE ja Eesti 200. Et erakonnad SALK-i teeneid kasutasid ja sellest ka kasu said, on tunnistanud kõik nimetatud.

“Seega võib soovi korral vabalt öelda, et SALK-i kogu senine tegevus on olnud teenuse osutamine liberaalsetele erakondadele.”

Praegu aga on SALK-i tegevuse “kandvaks teemaks valmistumine 2023. aasta riigikogu valimisteks” ja eesmärk ikka sama: “laiendada liberaalsete jõudude jalajälge Eestis”. Seega võib soovi korral vabalt öelda, et SALK-i kogu senine tegevus on olnud teenuse osutamine liberaalsetele erakondadele. Isegi kui summa jagada kolme erakonna vahel võrdselt, on iga erakonna osa tublisti üle 40 000 euro.

Põhimõtteliselt sama saab öelda MTÜ Johannes Mihkelsoni Keskus kohta, mis on asutatud sotsiaaldemokraatliku maailmavaate edendamiseks ja mille meeskonda kuuluvad SDE liikmed. Ja Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks kohta, mis maailmavaateliselt on tihedalt seotud EKRE-ga. Ja Liberalismi Akadeemia kohta, mille kodulehel loetletud “akadeemikud” on suuremas osas tuntud reformierakondlased. Prokuratuur pole andnud ühtegi selgitust, mille poolest erineb Isamaalised MTÜ kogu tegevus teiste maailmavaateliste vabaühenduste kogu tegevusest.

Mida prokuratuur teha ei tohiks

Et prokuratuur ühte erakonda ja maailmavaatelist vabaühendust teistega võrreldes ebavõrdselt koheldakse, on suur probleem. Eestis on seitse erakonda, mille reiting ületab valimiskünnist või on sellele lähedal. Parlamenti pääsemine ja ka valimiste võitmine võib sõltuda mõnesajast häälest. Valitseda on võimalik ainult koalitsioonis, ja jällegi, koalitsioonide teoreetiliste kombinatsioonide võimalikkuse võib määrata väga väike osa valijate häältest.

Ühesõnaga, Eesti poliitikamaastik on habras, mistõttu on ka mõõtmatult tähtis, et erakondade populaarsust ei pääseks mõjutama poliitikavälised tegurid. Kui üks erakond satub juriidilise isikuna vahetult enne valimisi kohtu alla, nagu praegu võib juhtuda Isamaaga, võib see otsustada mitte ainult valimiste võtja, vaid ka selle, kas järgmine valitsus tuleb konservatiivne, liberaalne või midagi vahepealset.

Vahest isegi suurem probleem on see, et prokuratuur on võtnud endale õiguse hakata tõlgendama poliitiliste vabaühenduste tegevust. Sisuliselt andis Taavi Pern nädal tagasi kõigile teada, et edaspidi sõltub tema hinnangust (ehk suvaotsusest), millise vabaühenduse milline tegevus ja millises ulatuses tunnistatakse teenuseks erakonnaseaduse mõttes.

Kuna kõigil erakondadel on oma sidusorganisatsioonid ja mõttekaaslased, siis on ka kõik erakonnad sisuliselt prokurör Perni lõa otsas. Sisuliselt on Pern reserveerinud endale õiguse mistahes erakonna reitingut mistahes ajahetkel korrigeerida. Tarvitseb vaid võtta sobiva poliitilise vabaühenduse tegevusaruanne ja hakata tõlgendama.

Seaduse asemel prokuröri tõlgendus

Karistusõiguse kõige tähtsam põhimõte on, et kuriteod peavad olema seaduses nii täpselt kirjas, et mõistliku pingutuse abil võib igaüks aru saada, mis on karistatav ja mis mitte.

Kui karistamise aluseks ei ole mitte seaduse tekst, vaid prokuröri innovaatiline tõlgendus, siis muutub kriminaalvastutus prognoosimatuks. Kui vastutus muutub prognoosimatuks, ei julge inimesed tegutseda ja ühiskond hangub. Riigis, kus poliitilised vabaühendused ei julge kriminaalkaristuse hirmus oma parima äranägemise järgi tegutseda, ei ole demokraatlik ja on määratud stagneeruma.

Probleem on seda tõsisem, et “teenus” erakonnaseaduse mõttes pole ainus ebamäärane mõiste, mille sisu ja ulatust prokuratuur kriminaalmenetluse abil selgeks püüab teha. Toimingupiirangu rikkumiseks nimetatud kuritegu karistusseadustiku § 3001 annab võimaluse karistada ametnikku selle eest, kui ta teeb tehingu “endaga seotud isikuga.” Keda “seotud isikuks” pidada, see kuskil kirjas ei ole. Seda saab teada hiljem, kriminaalmenetluse käigus.

Mõjuvõimuga kauplemise paragrahvis § 2981 räägib “mõjuvõimu kasutamisest”, jättes lahtiseks, mis on mõjuvõim ja mis kasutamine. Nn Porto Franco kriminaalasjas leiti näiteks, et Keskerakonna peasekretär omab mõjuvõimu erakonna juhatuse liikmest Tallinna linnapea üle. Kuna ettevõtja palus peasekretäril linnapeaga rääkida, siis pani ta toime kuriteo.

Aga mis siis, kui ettevõtja oleks hinnakirja alusel maksnud keskerakondliku taustaga lobistile Janek Mäggile või ühiskondlikult mõjukale vandeadvokaadile Allar Jõksile, kas siis härrad Mäggi ja Jõks oleks ka kohtu alla antud? Ei tea, sest see, kuidas eristada tasulist lobitegevust või advokaadi läbirääkimisteenust mõjuvõimuga kauplemisest, on puhtalt prokuröri suva.

Etteaimamatu on ka ametialaste kuritegude keskne mõiste “ametiisik”. Kuigi seadus räägib otsustuspädevusega ametiisikust, on kohtupraktika laiendanud vastutust ka isikutele, kel endal küll otsustuspädevust ei ole, aga kes saavad otsust “sisuliselt suunata”.

Nn Kersti Krachti kriminaalasjas arvab prokuratuur näiteks seda, et rahandusministri poliitiline nõunik saab “sisuliselt suunata” nii valitsuse kui ka riigikogu otsuseid. Prokuratuuri sõnum on selge: iga ametnik, kes mingi seadusemuudatuse ettevalmistamisel osaleb, on potentsiaalselt otsuse sisuline suunaja ja võib prokuratuuri äranägemisel saada süüdistuse mõnes ametialases kuriteos.

Väidan, et ebamäärased õigusmõisted kombinatsioonis üliagara ja eluvõõra prokuratuuriga on tekitanud hirmuühiskonna, kus ametnikud ja ettevõtjad ei julge enam isegi vabalt rääkida, rääkimata tegutsemisest. Isamaa kriminaalmenetlusega püütakse vaigistada ka poliitilised vabaühendused.

Mis on prokuratuuri probleem?

Eesti prokuratuuril on kaks suurt probleemi – sõltumatus ja kinnine karjäärisüsteem. Sõltumatuse idealiseerimine on viinud selleni, et prokuratuur on muutunud täiesti kontrollimatuks.

“Kohus ei võta kunagi seisukohta selles, kas prokurör konkreetse asjaga kohtusse tulles tegi õigesti või eksis.”

Väide, et prokuratuuri üle teostab kontrolli kohus, on põhimõtteliselt vale. Kohus kontrollib konkreetses asjas kohtule esitatud materjalide põhjal konkreetset süüdistust. Kohus ei võta kunagi seisukohta selles, kas prokurör konkreetse asjaga kohtusse tulles tegi õigesti või eksis. Samuti ei arva kohus kunagi midagi menetluse algatamise kohta ja ammugi ei saa kohus sundida prokuratuuri süüdistust esitama.

Prokuröride menetlusotsuste järelkontroll (follow-up) on puhtalt prokuratuuri siseasi ja kui miski on ainult organisatsiooni siseasi, siis tihtipeale seda pole. Millal te viimati kuulsite, et prokuratuur oleks tunnistanud, et mõne kohtus kokku kukkunud süüdistuse esitamine või mõni kriminaalmenetluse lõpetamise otsus olnuks viga? Kas te üldse olete viimase kümne aasta jooksul kuulnud, et prokuratuur oleks möönnud, et nad on teinud kuskil mõne vea? Enese ilmeksimatuks pidamine on märk enesekontrolli puudumisest.

Karjäärisüsteemi probleem on, et see soodustab süsteemisisest liikumist alt üles abiprokurörist juhtivprokuröriks. Kui peaprokurör välja arvata, siis järgmise taseme juhid on kõik alati olnud staažikad prokurörid, sageli inimesed, kes pole elus teinud muud, kui olnud prokurörid. Nad on üldjuhul tublid inimesed, aga nad pole vaadanud kunagi ühtegi kaasust kaitsja poolelt, rääkimata sellest, et neil oleks isiklikul kogemusel põhinev arusaam sellest, kuidas toimib ettevõtlus või aetakse poliitikat.

Mida teha?

Artikli alguses välja pakutud mõte prokuratuuri kaotamisest on ehk liiga radikaalne ja läheks advokaatide tasusid arvestades kokkuvõttes riigile liiga kalliks maksma. Siiski, riigiprokuratuuri likvideerimist tuleks tõsiselt kaaluda. Alles jääksid ringkonnaprokuratuurid, kes alluksid otse justiitsministrile. Selliselt on näiteks üles ehitatud föderaalprokuröride süsteem USA-s. Eestis on aga nii korraldatud vanglasüsteem, kus vanglate ülest haldus- ja järelevalvefunktsiooni täidab justiitsministeeriumi vanglate osakond eesotsas asekantsleriga.

Mis sellest muutuks? Kõigepealt tekiks justiitsministri näol isik, kellel lasub selge poliitiline vastutus. See omakorda looks eeldused toimiva sisekontrolli loomiseks ja ajendaks edutama inimesi, kes saavad elust ja ühiskonnast aru.

Ma arvan liialdamata, et see, mis praegu Isamaa ümber toimub, on kõige tõsisem demokraatia kriis taasiseseisvumisjärgses Eestis. Prokurör Perni eestvedamisel liigume tagasi sinna, kust me end 1991. aastal välja murdsime. Loodan, et Eesti poliitikutel jätkub julgust see protsess peatada.