Sõpruse tegevjuht Gert Põrk ja Artise turundusjuht Raiko Puust rääkisid “Deltas” Eesti kunstikinode käekäigust ja ohverdustest, mis nad kinode säilimiseks tegema peavad.
Raiko Puusti sõnul on Artise kino teinud eelmise aasta tulemused see aasta juba üle, aga koroonaeelse ajaga ei ole see võrreldav. Muutunud on inimeste harjumused ja probleem on publiku segmenteerimine. “Peab tegema tohutult tööd, et neid üksikuid segmente kätte saada,” sõnas Puust. Sarnaselt Artisele on ka Sõpruse suurim probleem see, et tavaseansile või levifilmile ei jätku publikut. Gert Põrk näeb, et filmi publikuni jõudmiseks on vaja turundust. Kinodel endal on publik olemas, aga levitajate toetus või töö lõppeb liiga vara ära ning ta tahaks näha rohkem koostööd nendega, siis oleks võimalik leida rahvas ka tavaseanssidele.
“Me näeme suurt vaeva, et kuidas oleks see kõik jätkusuutlik ka meie enda mõttes. Tuleb hakata tegema rohkem valikuid. Kinona on kohus näidata ka Eesti filme, see on see ohverduse koht, kus sa tead, et sinna ei tule piisavalt inimesi, et kino saaks püsida,” rääkis Gert Põrk Sõpruse vaatepunktist.
Filmiklassika seanssidele jõuab väga mitmekülgne publik ning noored ja vanad jagavad seal filmielamust. “Kino roll on anda konteksti. Me proovime luua seoseid uuemate ja vanemate filmide vahel, et tutvustada ka mõndade olulisemate autorite käekirja,” rääkis Põrk ja kinnitas, et Sõpruse kino puhul on filmiharidusel ka suur tähtsus.
Puusti sõnul on kino roll ühiskonnas luua kogukondi ja olla ka vaimse tervise ventiil, sest kino on koht, kus inimesed saavad korraks infomürast ja muudest probleemidest puhata. Samuti on kunstikino roll õpetada inimesi filmide ja nende ajaloo kohta.
Põrgi sõnul on kino eesmärk harida ja inspireerida, see on võimalus mingitest teemadest rääkida ja õppida tundma maailma, kus elame, lisaks on see ka kõige taskukohasem kultuurikogemus tänapäeval. “Meie publik ei lähtu hinnast, vaid väärtusest. Kui sa pakud väärtust, põnevaid vestluseid ning programme, ei tule keegi ütlema, et su hind on kallis,” lisas Raiko Puust.
Kunstikinode probleemid on pigem aeg, sest kui filmi näidatakse vaid ühe korra, siis ei saagi paljud inimesed seda vaadata. “Me näeme, et me oleme käsitöökino. Selle sama raha eest saad sa rohkem ning tunne, millega sa koju lähed, kestab kauem. Proovime olla oma nime väärilised, Sõpruse kino võiks olla kõige sõbralikum kino ja just säilitada seda inimkontakti sissejuhatuste näol, mis filme laiemalt avavad,” sõnas Põrk.
Kino suurim konkurent on kodune diivan. “Väljaminemine muutub aina rohkem luksustooteks, sest elu muutub kallimaks. Õnneks väsib inimene kodus istumisest ära ning tuleb lõpuks sealt välja,” sõnas Puust. Kinod võistlevad lühisisuga ja mõtlevad, kuidas kasvatada järgmist põlvkonda kinoarmastajaid.
Põrgi meelest on kinokülastus igapäevasest tegevusest kultuurisündmuseks muutunud ning selle suurim konkurent ongi inimese aeg. Kõigil on nii kiire ning meelelahutust on nii palju, et kinodel on raske teiste kultuuritegevustega võistelda.
2026. aasta osas on Puust pigem optimistlik. Artis läheb samas stiilis edasi ja jätkab eriüritustega. “Üks kuu korraga, et suudaks hoomata ise ka kõike, mis tuleb ning anda see edasi nii, et publik ka teaks, mis tuleb,” sõnas ta.
Kuna Sõprus on väga sõltuv toetustest, siis Põrk midagi järgmise aasta kohta lubada ei julge. Siiski on ta väga optimistlik. “Veel on jaksu ja energiat seda kino vedada ja iga päev justkui tõestada, et sellist kino on vaja. Oleme eesmärgiks võtnud Sõpruse sünnipäevakuu, kus heidame pilgu minevikku ja toome parimad filmid uuesti sõpruse ekraanile,” rääkis ta.