Kairi Loogi aasta alguses Loomingu Raamatukogus ilmunud romaanist “Tantsi tolm põrandast” on saanud tõeline üllatus – uustrükid muudkui ilmuvad ja suvel valiti Look aasta kirjanikuks. See, et romaani nii suur menu on saatnud, tuli kirjanikule endalegi üllatusena.
“Toimetaja arvas eelnevalt, et see võiks olla raamat, millele on Eestis palju lugejaid. Mulle tundus see siiski väheke ulme, et see võiks juhtuda, aga see on juhtunud ja teeb mulle muidugi suurt rõõmu,” sõnas Look.
Raamatu fenomen on autori hinnangul eelkõige see, et see räägib Eesti lugu. “Lugeja tunneb end sealt nii palju ära ja seda põhjusel, et ma olen sinna pannud nii palju ennast ja meid ümbritsevat Eestit, meid ümbritsevaid maailmu,” ütles Look.
Siiani on Look tegutsenud lastekirjanikuna, lastega palju kohtunud ja neilt tagasisidet saanud. Ta tunnistas, et täiskasvanud lugejatega pole tal eriti kohtumisi olnud, aga ta on saanud väga palju sooja kirjalikku tagasisidet.
“See on mind väga rõõmustanud, sest ma ei oodanud seda. Kui saabub esimene kiri, siis oled rõõmus, ja see on ilmselt ka mõnelt tuttavalt, aga siis hakkas neid kirju tulema nii naistelt kui ka meestelt erinevatest vanusegruppidest. Inimesed kirjutavad südamest liigutavaid kirju, mis oli minu jaoks erakordne, sest ma olin harjunud sellega, et lapsed on aus publik, kõik lastekirjanikud räägivad, et see on kõige karmim publik. Tegelikult ma ei tea, kas on kõige karmim, lihtsalt on selline väga elus publik, aga nüüd ma olen näinud, et ka täiskasvanud eestlased on väga elusad inimesed,” rääkis kirjanik.
Lugejad kirjutavad, et raamat liigutas neid sügavalt ja tuletas meelde hetki või ära peidetud emotsioone minevikust ning see on aidanud nendega uuesti sildu ehitada. Loogi sõnul on olnud südamlik nii isiklikke kirju lugeda.
“Mind on rõõmustanud, et meil on tegelikult nii sarnane omailm. See lapsepõlv, mis meid justkui kannab, on tegelikult päris sarnane, kuigi me räägime, et me vastandume muudkui ja maailm polariseerub, aga tegelikult on mingisugused võib-olla isegi sõnadeta keeled, mida me kõik oskame ja räägime ja mis on päris vanad keeled vahel,” lausus ta.
Elu küljes raamat
“Tantsi tolm põrandast” on noore tüdruku ja naise lugu, mis algab esialgu ühe korteri väikeses toas, kus ta elab koos enda vanavanaemaga.
“Vanavanaemale on vihjatud ainult esimesel leheküljel, et see vanusevahe on nii suur. Lugu räägib noore naise kasvamisest ja kujunemisest ja hiljem läheb see peategelane Eestist võõrsile ja mõtleb nende juhtumuste ajal selle üle järele, mis on teda kujundanud ning otsib teatud sorti sisemist, aga võib-olla ka sellist välimist vabadust,” kirjeldas Look.
Tegelikult oli Loogil plaanis alguses hoopis teine raamat kirjutada. Tal oli kaks ideed ja teadis, et tahab kirjutada vanavanaema ja lapse suhtest, ema ja lapse suhtest.
“Teadsin, et selles on isiklikku ainest ja see on väga elu küljes, hästi õrn raamat. Aga enne seda ma tõesti hakkasin kirjutama hoopis täiesti teistsugust raamatut, mis kindlasti ühel päeval sünnib, aga see ei olnud see õige hetk selleks ja ei olnud ka see temaatika,” rääkis Look, kes hakkas algselt kirjutama lugu lapsevanemlusest.
Kairi Look Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Ta oli ise sel ajal 34 või 35 aastat vana, kui märkas, et mitte enam lapsed ei küsi tema käest, mitu last tal on, vaid ühel hetkel hakkasid seda küsima ka täiskasvanud. Look nentis, et seda ei küsitud päris hinnanguvabalt.
“Selles küsimuses oli pinget ja ootusi ja mulle hakkas see päris kõvasti närvidele käima. Ma mõtlesin, et see on tegelikult teema, millest ei ole Eestis palju räägitud. Iga inimene ei pea olema lapsevanem. Meil on elus igaühel oma pealisülesanne, mis ei pea tingimata olema enda pere loomine. Ma tahtsin sellest lähemalt kirjutada ka sel põhjusel, et nendel inimestel on sageli aega ja võimalust luua maailma midagi, mis kõiki teisi väga palju aitab. Mis aitab neid samu naisi ja lapsi, aga ka mehi rohkemate maailmakirjeldamise vormide juurde. Meil on rohkem mudeleid kui isa, ema ja kaks last,” ütles Look.
Nii kirjaniku enda vanaema kui ka raamatu vanaema oli Loogi jaoks tõeline ilmasammas. Look kasvas vanaemaga koos esimesed kümme eluaastat ja kuigi käis ka lasteaias, veetis siiski just vanaemaga väga palju aega.
Vanaemaga oli alati kaasas mingisugune vana aja rahu, mida me tänapäeval enam nii hästi ei tunne, arvab Look.
“See oli see rahu, et aega oli rohkem, sest inimeste maailm oli kitsam ja nad olid mõnes mõttes rohkem keskendunud sellele, mis elu nad elasid ja mis elu nad elada soovisid. Tänapäeva maailmas meil on kõik võimalused, me näeme, kuuleme, loeme kõike ja kaotame ennast nende valikute vahel ära. Selles ajas oli ilmselt lihtsam näha seda, mis on kellegi rahu allikas,” ütles Look ja lisas, et selle põlvkonna jaoks olid need lähedased.
“Inimesed elasid rohkem koos, suuremate perekondadena. Ma arvan, et nad nägid, et see on võib-olla ka kogukond, sest see on ka maaelu. Ja seal oli teatud usk asjade jätkumisse, sest elus oli rohkem sünde ja surmi kui tänapäeval ja see kõik oli väga loomulik,” ütles kirjanik.
Ka raamatus räägib vanaema lapsele, nii nagu Loogi vanaema rääkis seda talle, et surm ei ole midagi hirmsat.
“Tänapäeval me ei taha isegi seda sõna enam kasutada. Me räägime, et inimene lahkus. Ma sageli mõtlen, et miks ei või öelda, et keegi suri ära. Selle lapse jaoks on elu ringjas, mõnes mõttes nagu on see elu ringjas selle vanaema jaoks. Kusagil midagi läheb edasi. Kui keegi kaob ära, siis tegelikult mitte midagi ei lähe kaduma,” sõnas Look ja tõi näite ühest stseenist raamatus: “Laps ütleb vanaemale, et kui sa nüüd ära sured ja lähed taevasse ja istud seal, siis enda kõrval pane palun kott tooli peale, sest kui meie järele tuleme, siis ma tahan ka istuda sinu juures, mitte kusagil taeva teises otsas.”
Kairi Look Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Selliseid lugusid kuulis ta lapsena palju ja need olid osa elust. Nüüd räägitakse Loogi sõnul surmast kui millestki traagilisest. Kirjanik leiab, et lapse jaoks on surm midagi loomulikku, samas kui täiskasvanu jaoks võib see näida millegi äärmiselt traagilisena, millega on raske leppida.
“Me ei lepigi, me ei elagi neid leinasid sageli läbi, aga ega seda kuhugi sahtlisse ära peita ka ei saa, see ikkagi mullitab ühel hetkel pinnale ja me mõistame, et need tunded tuleb ikkagi läbi ja välja elada. Et sinna südamesse saab selle kurbuse ja võib-olla trotsi asemel, et miks minu või minu lähedasega juhtus, miks kellegi elu oli nii lühike ja miks minu elu temaga koos oli nii lühike, pakkuda midagi jäädavat,” rääkis Look.
Look on kindel, et vanaema elab temas ja kuigi on tal mõnes mõttes vahepeal ka ära ununenud, siis viimase kümne aasta jooksul on kirjanik vanaema peale palju mõelnud.
Ringjas eluvaade
Üheks raamatu läbivaks motiiviks on toetumine eluringidele ja korduvatele mustritele. Look peab end inimeseks, kes usub korduse jõudu ja leiab, et ringjas maailmanägemine on midagi väga ürgset.
“Me teame, et igal aastal pärast seda õudset talve tuleb kevad. Ja meie oskame selle üle rohkem rõõmustada kui keegi, kes elab lõunamaal, kus ei ole selliseid ekstreemsusi. See loodusega kooskõlas elamine, koos sellise põhjamaiselt elujaatava maailmatunnetusega, on midagi, milles on palju jõudu,” usub Look.
Ta kirjutab palju naistest ja leiab sellisest eluvaatest ka midagi väga naiselikku.
“Kui me mõtleme loo jutustamisest või traditsioonilisest klassikalisest kirjandusest, siis see on tavaliselt sirgjooneline teekond. Kangelase sirgjooneline teekond mööda takistusi ja neid ületades, kuni kas kuldse sõrmuseni või milleni tahes. Aga mulle tundub, et meil on palju rohkem maailma tunnetamise ja kirjeldamise vorme ja üks neist võiks just olla see, et miski ei lõpe, aga see on ringjas. See on kindlasti üks asi, mis kannab seda elujõu motiivi ja lisaks sellele ka lihtsalt liikumine kui selline.”
“Minu meelest kõige ilusam mõte vaimsest liikumisest on uudishimu, mis paneb meid midagi tegema. Me muutume, me oleme kirglikud mingi teema osas, meid huvitab miski, miski paneb meid vaimselt liikuma ja paneb meid ka füüsiliselt liikuma, mis kindlasti annab seda positiivset elujaatavust juurde. See on ka endorfiin,” ütles Look.
Kairi Look Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Look on pikalt elanud ja õppinud Hollandis.
“Pärast Tartu Ülikooli läksin magistrantuuri Amsterdami ja õppisin seal laste taastusravi ning tegelesin lastehalvatusega patsientidega, töötasin laboris ja kirjutasin samal ajal oma teadustööd. Jõudsin välja doktorantuuri, kuni sain aru, et see siiski ei ole minu eriala. Minust siiski ei saa teadlast, kes numbreid arvutab, ma tahan teha midagi muud,” rääkis kirjanik.
Look töötas Hollandis ühes teaduskirjastuses, kus nägi väga lähedalt akadeemilise kirjastamise ja avaldamise köögipoolt.
“Ma tõesti läksin tööle rahvusvahelisse teaduskirjastusse, kus anti välja tippteadlaste artikleid, teadusartikleid ja monograafiaid. Minu töö oli mööda maailma neid teadlasi värvata meile kirjutama. See oli väga huvitav töö, sest ma sõitsin mööda tippülikoole, konverentse ja teaduskeskusi ja rääkisin kogu aeg väga tarkade inimestega,” sõnas Look, kes ühel hetkel puutus kokku ühe Hollandi kirjastusega, kus töötasid tema sõbrad.
“Nemad andsid välja väga palju võõrkeelset kirjandust hollandi keeles. See oli väga huvitav, sest me saime koos väga palju arutada ja ma tõesti olin juba enne seda väga suur kaasaegse kirjanduse lugeja, sest mind väga huvitab, mida teevad kirjanikud mujal Euroopas, Lõuna-Ameerikas, Austraalias, millised on need uued maailma nägemise vormid, mida kirjanduses otsitakse. Millised on need uued teemad ja mis võiks kõnetada võib-olla mõnes teises riigis seda lugejat,” rääkis ta.
“Kirjastusse saabub väga palju käsikirju, seda teab iga kirjastaja. Vahel on õelad inimesed öelnud, et juba käekirjast ümbriku peal on aru saada, kas tasub ümbrikku avada või mitte. Ma nii küüniline ei oleks. Ma lugesin rohkem naiste kirjutatud tekste, et anda omapoolne seisukoht, sest seal kirjastuses olid rohkem mehed,” meenutas Look.
Üldiselt otsivad kirjastused Loogi hinnangul väga head kirjutajat ja head lugu, mis ei pea olema klassikalises mõttes sirgjooneline narratiiv.
“Otsitakse seda autori isiklikku häält, mingit pöörast isikupära, võib-olla täitsa hullupöörast lugu ja see sageli tuleb ka sellest, et autoril on hoopis teistmoodi taust. Mõne hea ülikooli humanitaarteaduskond, perekond, kus on olnud väga palju raamatuid, on tavapärane. Aga sageli toodab midagi värsket hoopis teistsugune taust, kus laiapindne kirjanduslik haridus puudub. On väga huvitav, mida võib nii leida,” märkis Look ja lisas, et üldiselt leitakse tähendusrikas lugu, mis inimestega resoneerub, alati üles.
Rohkem oma lugu
Meie kant on Lääne-Euroopa kirjastustele praeguse pingelise ajastu tõttu huvitav paik ja Look arvab, et võiksime rohkem kirjutada Eesti lugusid.
“Eesti kirjandus on ju olnud alati väga tõlkekirjanduse keskne. Meil ei ole sellist kirjanike pagasit nagu oli Inglismaal, Prantsusmaal või suurtes keeltes. Me olme väga palju lugenud tõlkekirjandust, mis on fantastiline, palju rohkem kui keskmine lääneeurooplane näiteks. Aga seetõttu me ka vahel unustame ära, et me ei pea tegema järele seda, mida kusagil mujal on tehtud, vaid meil on siin nii rikkalik pinnas, et kirjutada just seda enda lugu ja viia see maailma.”
“Mina usun, et see lendab rohkem, kui võib-olla vaadata väga üldiselt ja mõelda, et need ja need teemad on huvitavad. Sageli on see raamat juba kusagil mujal ära kirjutatud. Sellist meie regiooni ja meie elutunnetuse ja maailmanägemusega lugu ei saa kirjutada ükski itaallane, ükski ameeriklane ja kindlasti ei kirjuta seda ükski mehhiklane,” on Look veendunud.
Kui mõelda samale ajakaarele, mida on kujundatud romaanis “Tantsi tolm põrandast” – nii umbes 30 aastat või veidi enam – , siis selle aja jooksul võib rahvusvahelise mõõtme saanud Eesti teostest välja tuua näiteks Andrus Kivirähki “Ussisõnad” ja Emil Tode “Piiririigi”, mis oli Loogi sõnul omas ajas erakordne raamat. “Eestist ei olnud ka vist varem niimoodi kirjutatud,” nentis Look.
Vahel jääb mõni raamat tõlkimata tõlkijate vähesuse tõttu, vahel seepärast, et väliskirjastus otsustab sel hetkel teha midagi muud.
“Ma olen viimasel ajal väga sageli sattunud lugema Eesti autorite raamatuid ja mõtlen, et kui see raamat oleks kirjutatud Lääne-Saksamaal, Itaalias, Inglismaal, oleks see maailma kirjandus, aga kuna meil on nii väike keeleruum ja vähe tõlkijaid, keda me peame hoidma nagu vati sees, ja hoiamegi, siis lihtsalt see mastaap on palju väiksem,” tõdes kirjanik.
Kairi Look ja Joonas Hellerma Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Look on sedagi välja toonud, et mida lühem raamat, seda parem.
“Kui inimene suudab kirjutada 900 lehekülge tihedat mõtterikast sügavat teksti, jumala eest, ma tahan seda raamatut väga lugeda. Aga üldjuhul ma arvan, et kontsentreeritum vorm ei ole halb mõte, mida kaaluda. Meil on Eestis väga lahked toimetajad. Mulle näib, et mujal teeb sisutoimetaja – mis on roll, mida meil Eestis ongi vähe – palju suuremad käärid ja sageli on sellest abi. Loomulikult on seal see autori lugu ja hääl, keegi ei hakka raamatut ümber kirjutama, aga ta siiski pakub julget kõrvalpilku ja mulle näib, et kirjanikena me peaksime selle vastu võtma ja siiski kahtlema enese geniaalsuses,” rääkis ta.
Eesti kirjandus, eriti ilukirjandus, püsib Loogi sõnul kindlasti naislugejate peal. Kuigi mehed loevad ka, siis vähem ilu- ja rohkem teabekirjandust.
“Ma tihti mõtlen sellele, et meil on Eestis nii palju tarku, kõrge ekspertiisiga naisi ja kui vähe nad sõna võtavad. Miks nad ei taha avalikus ruumis rääkida. Ja kui nad räägivad, siis sageli järgmine kord enam ei räägi. Võib-olla ka kirjandusilmas võiks mõelda sellele, et ei ole nii, et meedias on mees, kes soovitab, et nüüd me võiksime lugeda neid raamatuid, kuigi mehed loevad üsna vähe, ja siis on tänulikult naislugejaid, kes usinalt neid raamatuid loevad. See võiks ju olla ka teistpidi,” ütles Look.
Kirjanik ise otsib raamatutest mõttekaaslust, aga ka vastuolulisi teemasid, mis paneks kaasa mõtlema.
“Hästi laialt öeldes ma otsin tegelikult lähedust, mida kirjandus pakub, sest me siiski siseneme kellegi teise pähe, me kuulame teda tähelepanelikult ja mõistame teda paremini. Nii on lihtsam. Sellises ühisosas on lihtsam olla avatud südamega. Ma arvan, et see tõstab üldse kogu ühiskonna sagedust niimoodi olla ja kirjandus on väga suur ühendaja. Ma tunnen seda ühendust väga selgelt teiste autoritega, see on väga ilus ja mõnes mõttes soodus asi, sest kõige soodsam viis hankida endale unistus on raamat. Seda on teha soodsam kui minna näiteks kaheks tunniks teatrisse. Üks raamat ja unistus kestab palju kauem. Võib-olla seda saavad lugeda ka teised ja seda on võimalik kellegagi jagada,” sõnas Look ja lisas, et talle meeldib olla üksi ning kirjandus on üks isiklik ja väga ilus läheduse vorm.
“Ma ei saa üldse aru, miks me räägime, et lugemine on midagi keerulist. Me justkui sedastame neid sõnumeid praegu hästi palju, mis vahel ajab mind täiesti hulluks. Kirjanduse eestkõnelejad, seal hulgas kirjanikud, lähevad televisiooni, rahvusringhäälingusse, ja räägivad, kuidas mitte keegi ei loe, lapsed ei loe, täiskasvanud ei loe, lugemine nõuab väga palju keskendumist, see kõik on nii keeruline ja ma kuulan seda ja mõtlen, et kas meil kõigil ei ole vastutus ja võimalus rääkida, kui lahe asi on lugemine.”
“Sa võid näidata selles pühapäevahommikuses meeletu vaadatavusega saates raamatukaant, mis ei pea olema sinu enese oma ja järgmisel nädalal, palun, on see edetabeli tipus. Miks me ei tee seda? Me võiksime edastada positiivseid sõnumeid selle asemel, et tegelikult müüa lugemist ja eesti kirjandust kui vigast pruuti,” leiab Look.
Kultuurisoovitus. “Kuna meil on eesti raamatu aasta, aga eestikeelse kirjanduse hulka kuulub ka tõlkekirjandus, siis ma tahaksin soovitada üht suurepärast raamatut, mis on minu meelest jäänud tähelepanuta. See on Poola nobelisti Olga Tokarczuki raamat nimega “Kaotatud hing” ja see räägib inimestest, kellel on kogu aeg nii kiire, et hing ei jõua neile järele ja kuidas siis puhata ja olla nii, et hing neid jälle üles leiaks,” soovitas Kairi Look.