Skulptor Anna Mari Liivrand ütles, et Ida-Euroopa on Lääne-Euroopa kunstiväljal endiselt vähetuntud, mistõttu on välismaale jõudmine keeruline.
Skulptor Anna Mari Liivrand pälvis möödunud nädalal 25 000-eurose Kaamose kunstistipendiumi, mille asutasid Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja Kaamos Group. Eesti suurima kunstistipendiumi eesmärk on tunnustada ja toetada naiskunstnikke.
“See on naiskunstnikele väga hea võimalus võtta aega ja keskenduda enda loomingule,” lausus värske stipendaat “Ringvaates”.
25 000 euro suurune stipendium annab Liivrannale võimaluse päevatööst loobuda.
“Ma plaaningi seda raha esialgu kasutada niimoodi, et sellest mõnda aega elada, kasutada seda oma töövahendite arsenali uuendamiseks, suurendamiseks ja võib-olla mõningate uute töömeetodite kasutuselevõtuks,” avas ta.
Skulptor tõdes, et tema erialal töötamine on väga kallis. Siiski sellega ta nõustuda ei taha, et kõik kunstnikud näljas on.
“Kunstnikud on ikkagi väga võimekad inimesed. Enamik meist töötab ikkagi väga intensiivselt oma valitud erialal või siis ongi mingisugune päevatöö. Ma imetlen ikkagi oma kaaskunstnikke väga, kuidas kõik jaksavad nii mitmel eri rindel olla väga aktiivsed,” lausus Liivrand.
Seda, et temast saab kunstnik, teadis Liivrand juba maast madalast. Esialgu võitis tema südame joonistamine. “Mulle meeldis väiksena väga-väga joonistada, ma kogu aeg joonistasin,” meenutas ta.
Suur armastus joonistamise vastu viis ta erinevatesse kunstiringidesse, seejärel Pelgulinna gümnaasiumi kunstisuunda ning lõpuks kunstiakadeemiasse.
Kunstnikuna peab Liivrand ennast suureks materjali kogujaks.
“Kui ma ikka tänaval näen, et miski hakkab silma, siis see läheb taskusse,” naeris ta. “Mind huvitavad kõige enam inimestest maha jäänud esemed. Kuidas kõige pisemad esemed, mis tasku põhja ununevad või tänavakivide vahele pudenevad, toimivad sarnaste märkidena nagu hiiglaslikud varemed.”
Liivranna looming on ka kodumaa piiridest kaugemale jõudnud. Oktoobri lõpus avati Oslo külje all asuvas Bærumi kunstihoones tema isikunäitus “On the Edge of Fading Voltage”.
“Norra sattusin niimoodi, et seal oli avatud konkurss. Hiljem kuulsin, et seal oli ikkagi väga tihe rebimine: kandidaate oli 800, valiti välja 11 inimest,” märkis ta. “Ega see Eestist välismaale jõudmine väga lihtne ei olegi, sest Lääne-Euroopa jaoks ikkagi see Ida-Euroopa on pigem täna selline kaardistamata maa,” nentis kunstnik.