Burchardtidest Mürkeseni, näitusplatsist lauluväljakuks
Raamatu lugeja viiakse rännakule ajalukku, mil Lauluväljaku maa-ala kuulus Burchardtide suguvõsale ning räägitakse põhjalikult seni vähetuntud lugu Johannes Mürkesest – vaesest perest pärit mehest, kes end ettevõtjana üles töötas ning kõigi raskuste kiuste lauluväljaku maa-ala päriseks ostis. Paar nädalat enne oma surma (1905. aastal) koostas ta väga helde testamendi, millega pärandas „kogu oma liikumata varanduse vaeslastele“. Täpsemalt märkis Mürkes, et pärandatud kinnisvara tuludest tuleb luua temanimeline aianduskool ja lastekodu, kuhu saab vastu võtta vaid tolleaegse Eestimaa kubermangu talupoja seisusest vaeslapsi.
Selle tähelepanuväärse testamendi elluviimine oli seotud Johannes Mürkese abikaasa surmapäevaga, kes selle ajani jäi mehe kinnisvara tegelikuks kasusaajaks, õiguseta seda võõrandada või pantida. Nii sõlmis lesk 1928. aastal Eesti Põllumeeste Seltsiga rendilepingu 18 hektari suurusel krundil näituste korraldamiseks, põllumehed omakorda rentisid kolmandiku maast Eesti Lauljate Liidule laulupeo korraldamiseks. 1928. aasta üldlaulupeoks rajati arhitekt Karl Burmani projekti järgi uusklassitsistlikus stiilis puidust laululava. Mürkese lesk suri 1939. aastal, mille järel takistas pärandi kohest täitmist aga pikaajaline rendileping, peatselt saabunud II maailmasõda ning seejärel juba okupatsiooniaastad.
Laulupidude traditsioon jätkus 1947. aastast, XV laulupeoks 1960. aastal valmis laulukaare kompleks oma praegusel kujul. Vaatamata okupatsioonivõimu igakülgsetele püüdlustele laulupidu riigikorra ülistusürituseks muuta, kandis see ikkagi osalejate jaoks usku ja lootust eestlaste ühtsusesse ning taas vabaks saamisele. Nii ka läks ning mitmete laulva revolutsiooni märgiliste sündmuste toimumispaigaks sai just Tallinna Lauluväljak.
Vaevalt oskas Johannes Mürkes – too tulihingeline eestluse edendaja – oma testamenti koostades (muide, Jaan Poska abiga!) aimata, millise erakordse tähtsuse tema pärand tulevikus saavutab. See on saanud heldeks kingituseks kogu Eestile, eriliseks paigaks meie rahvale. Võinuks ju müügikeelu klauslita maa-ala saada hoopis uued omanikud ja teise funktsiooni. Meil ei pruugiks olla lauluväljakut tema tänasel kujul ning kes teab, milliseks oleks kirjutatud ajalugu Johannes Mürkese helde päranduseta.
Tuntud eestlaste lood Lauluväljakult
Raamatus jagavad oma emotsioone ning mõtteid seoses Tallinna Lauluväljakuga paljud tuntud eestlased. Nii saab lugeja teada, et Ivo Linna osales esimest korda laulupeol just siis, kui laulukaar oli valmis saanud kujul, nagu me seda täna teame. Sellest korrast, muide, ei ole Ivo Linnal vahele jäänud ükski laulupidu.
Lastekirjanik ja luuletaja Leelo Tungal kirjeldab, kuidas tema side laulupeoga algas juba enne sündimist, mil koorijuhist emal jäi osalemata Leelo sünni tõttu 1947. aasta laulupeol. Nimegi sai armastatud luuletaja laulupeol kõlanud Mart Saare „Leelo“ järgi.
Oma loo räägivad veel näiteks Jüri Makarov, Hirvo Surva, Rasmus Puur ja paljud teised. Oma muljeid jagavad ka Kanada eestlased, kes kinnitavad, et sellist tunnet, nagu Lauluväljakul, ei saa kogeda kusagil mujal.
Eraldi peatükk on pühendatud ka Eesti Rahvusringhäälingu ja Lauluväljaku kokkupuutepunktidele ning loomulikult jagatakse fotomälestusi maailmakuulsate esinejate ülesastumisest meie laulukaare all. Pilk tulevikku heidetakse seoses Lauluväljaku uue detailplaneeringuga.
Tallinna Lauluväljakul on erakordne atmosfäär – ja rääkida oma erakordne lugu. Ning see raamat alustab päris algusest.
Raamatu „Tallinna Lauluväljaku lugu“ viimased eksemplarid on müügil Lauluväljaku veebilehel, kuid seda saab laenutada ka pea kõigist raamatukogudest üle Eesti.