Ma variseksin täielikult kokku, kui mu ümber poleks tugevat kogukonda sõpru ja teisi ukrainlasi, kes näevad väga selgelt, mis poliitikas ning sõjas toimub. Nad mõistavad, kui keerulises olukorras me oleme, aga neil püsib ka silme ees, mis on oluline ja kuidas see sõda üle elada. Isegi siis, kui asjad on väga halvad. Ma arvan, et „2000 meetrit Andrijivkani“ realism ja toon, millega püüame sõda näidata, on vastandlikud nõukogudelikule sõjakinole, mis on puhas propaganda. Näitame kaotusi, aga ka vaprust, mis inimesi koos hoiab. Kino on sündmuste kollektiivne läbitöötamine, mis aitab nendega hakkama saada.
Oled juba tellija? Logi sisse
Kommenteeri
Loe kommentaare (3)