Nii algas monumentaalne helilavastus, kus ema arhetüüp, sünni ja elu sümboolika sulandusid sakraalseks rituaaliks, mis trotsib ajatunnet ja argiloogikat.
Juba kaheksandat aastat toimus Pariisis üks kaasaegse muusika mahukamaid, ambitsioonikamaid ja hullumeelsemaid ettevõtmisi – selle aja vältel on seal järjest ette kantud enamik osasid 20. sajandi heliloomingu ühe olulisema teerajaja ja lipulaeva Karlheinz Stockhauseni (1928–2007) elutööks kujunenud ooperist «Licht». Minu jaoks on see üks absoluutseid muusikalise fantaasia ja muusikalise teatri tippe, mistõttu olen juba kuuendat aastat võtnud ette spetsiaalse palverännaku, et seda pööraselt pompoosset ettevõtmist kogeda.
Helilooja kirjutas tsüklit aastatel 1977–2003. Tegemist on seitsmest ooperist koosneva tervikuga, mis hõlmab mõtteliselt ühte nädalat, nii et igale eraldiseisvale ooperile on omistatud üks nädalapäev. Seekord tuli ettekandele tsükli esimene ooper, «Esmaspäev».