Filmikriitik Andrei Liimets ütles Klassikaraadio saates “Delta”, et globaalsel kinoturul on üha suurem roll Hiinal, Indial ja Koreal ning Ameerika peavool pole enam see, mis üldist maitset peamiselt kujundab.
Andrei Liimetsa ja Tõnu Karjatse sõnul on aasta lõpus raske öelda, kas filmiaasta oli hea või ei. “Filmiajalugu on näidanud, et need paremad asjad või need, mis kõikidele midagi tähendavad, ei pruugi kohe esile kerkida,” rääkis Karjatse. Vahel on vaja aastat või lausa kümmet, et saada aru, et mingi film defineeris mingit ajajärku, autorit või pööret. Sel aastal pole Liimetsa meelest ühte suurt tähtteost olnud.
“Ma olen olnud väga optimistlik ja positiivne Eesti filmi arengu suhtes viimased 15 aastat. Iga aastaga läheb Eesti film rikkalikumaks ja paremaks,” sõnas Liimets. Eesti filmidest on sel aastal ette näidata mitu edulugu. “Fränk” sai kinodes 100 000 vaatajat ja sellest sai kultuurifenomen. “Pikad paberid” kerkis paljude jaoks kaasaja tugevaimaks Eesti filmiks.
Rahvusvahelise konkurentsi kontekstis ei ole aga Eesti filmidel erilist edu. “Läti ja Leedu on meist filmitööstuse ja konkreetsete edulugude mõttes mitu sammu ette läinud,” tõdes Liimets ja lisas, et suurprojekte filmitakse Eesti asemel seal. Tänavu on ka Läti film “Jumala koer” kahele Euroopa filmiauhinnale nomineeritud, aga ükski Eesti film mitte. PÖFFi näidatud saak annab aga Karjatsele lootust, et sealt võib tulla veel lugusid, mis kõnetavad laiemat publikut. Eesti ongi filmiturgudel väljas koos Läti ja Leeduga. “Kui me oskame ennast hästi müüa ja turundada, siis pööratakse ka meile tähelepanu,” sõnas Karjatse.
Liimets arvab, et “Fränki” edu võti on heas turunduses. Film oli väga nähtaval sotsiaalmeedias ja sealt leiti sihitud reklaamide kaudu üles noored, kellele film võiks korda minna. Selle tulemusel said filmi noortest näitlejatest üleöö tohutud staarid. “Paljud teised filmid, mis on sama head või mõnel juhul isegi tugevamad või omanäolisemad, ei leia oma publikut üles, kuna ei suudeta tabada inimesele põhjust, miks piletiraha ja aeg filmi alla panna,” sõnas ta.
Rahvusvahelises kinokassas on 2025. aasta edukaim film Hiina animatsioon “Ne Zha 2”, mis tõi üle maailma sisse kaks miljardit dollarit, selle tulemuse on film ka läbi aegade kassaedu TOP5 hulgas. “See näitab, kui suur osa filmimaailma raskusest on liikunud Hollywoodist eemale,” sõnas Liimets. India, Hiina ja Korea filmitööstustel on viimasel ajal aina suurem mõju. Ka Netflixi selle aasta vaadatuim film on “K-Pop Demon Hunters”. “Ma ei ole kindel, et ma kõigi nende trendidega nii kursis olen, et ma oskaks neid üldistusi nii hästi teha. Me teeme neid sageli sellise otsast vananeva vaatamiskogemuse pealt. Ameerika turg ja mainstream ei ole enam need, mis seda üldist maitset peamiselt kujundavad,” rääkis Liimets.
Suur osa praegu kinos näidatavatest filmidest on järjefilmid, eellood ja frantsiiside osad. Tänavuse aasta ühed räägitumad linalood “Patused”, “Üks võitlus teise järel ja “Relvad” on näited, kus autorlavastajale on antud palju raha ning kassas põrumise asemel on nad jõudnud väga hea tulemuseni, mis on Liimetsa jaoks lootustandev märk, et publik tahab endiselt värskeid ja originaalseid autorinägemusi. “Pidev järgede tootmine on nagu enda tabureti jalgade saagimine, lühikeses perspektiivis toob see kindlasti kasumit, aga tekitab kogu aeg pidevat väsimust, et sa tead, mida vaatama lähed. Lõpuks kahandab see kino relevantsust igasuguse muu meelelahutuse kõrval,” nentis Liimets.
Järgmisest aastast ootab Karjatse Veiko Õunpuu “Serafimat” ning Liimets “Meie Erikat”, mis panevad inimesi loodetavasti mõneks ajaks jälle Eesti filmist rääkima. Liimetsa soov on, et autorid ja rahastajad mõtleks vabamalt ning usaldaks autorite nägemust. Rahvusvahelises plaanis pääsevad lõpuks nähtavale just teistest eristuvad filmid. Ta loodab, et Eesti filmitegijatel tekib julgust, pealehakkamist ja ambitsiooni rääkida meie oma veidraid lugusid.