“Salaagent”
Cannes’i pressilinastuse järel kirjutasin:
Raske on hoiduda “Salaagenti” võrdlemast Brasiilia eelmise aasta vaikse superhitiga “Olen veel siin”, mis end kõigist konkurentidest läbi surus ja lõpuks lausa Oscari koju tõi. “Olen veel siin” ühendas inimliku draama, kunstilised ambitsioonid ja väga selgelt ning põnevalt jutustatud loo üheks tervikuks, mis köitis nii kriitikuid kui laiemat publikut.
Mingis mõttes võiks täpselt sedasama positiivset kirjeldust kasutada ka Mendonça Filho uue filmi kohta, sest võiks toimida samamoodi. Ajastu on sama, probleemid samuti – Sallesi filmis näeme Brasiilia sõjalise diktatuuri algust aastast 1971, Filhol on käsil juba 1977 ja täieliku hirmuvalitsuse aeg. Ütleks, et Salles on dramaatilisem, Filho delikaatsem nii poliithoovuste kujutamisel (on ju siin kurjuse kehastus ka lihtsalt üks korrumpeerunud ametnik) kui mõtte sedastamisel. Lõpus välja toodud kujundid väärivad lausa eraldi esseed, aga rohkem ette ei räägiks.
Filho pole olnud üks mu lemmikuid, nähtutest on meeldinud väga abstraktsepoolne “Naabrite helid”, samas ta läbimurdefilmid, Cannes’is põhiprogrammis esilinastunud “Aquarius” ja “Bacurau” jäid mulle toonilt segaseks ja kokkuvõttes siiski võõraks, kuigi huvitavaks eksperimenteerimiseks. Žanrielementide ja kohati ka veidra jämekomöödia segamine draamaga ja ühiskondlike valupunktidega tegi aga selgeks, et tegemist on originaalse loojaga, kes kuulub pigem arthouse’i kitsavõitu sahtlisse.
“Salaagent” Autor/allikas: Kaader filmist
Nüüd on huvitav nihe. Kui ma tiitritest aru sain, siis on Netflix asjaga seotud, küll vist mitte tootjana, aga mingit tüüpi… eellitsentsilepinguga? Seda enam, et peaosas on Netflixi hittsarjas “Narcos” Pablo Escobari mänginud Wagner Moura. Igatahes tundub olevat eelarvet korralikult, et teha üks hoogne seitsmekümnendate ajastupõnevik.
Filho on siin enda kohta valinud üllatavalt traditsioonilise ja sirgjoonelise lähenemise, aga ilu on detailides. Tavapärase loo sees näitab ta väga elegantseid stseenide ja liinide lahendusi. Kallim väljanägemine ja soe sära aitavad kibeda pilli suurematele massidele kohale viia ja kommertsläike varjus saab Filho oma mõtte edukamalt ära vormistada. Mis see point on, on sellise kaliibriga filmi kohta ka üsna lahtine, aga kindlasti on siin juttu ühest meile eestlastelegi väga olulisest teemast. Kui me ise enda tragöödiaid ei mäleta, nendest ei räägi ja neid edasi ei päranda, siis ei tee seda ka keegi teine. Või veel hullem – teeb.
*
Cannes’ist riburada auhindu – parim näitleja Wagner Mourale, režissöör Filhole, kriitikute ühenduse FIPRESCI ja prantsuse arthouse ja eksperimentaalkinode liidu AFCAE preemiad – ning tugev võimalus end näidata ka Oscaritel. Äkki tõesti võidab Brasiilia kaks aastat järjest?
“2000 meetrit Andrijivkani”
Ilmselt aasta üks raputavamaid dokke, millele andis veel väga jõulise lisaväärtuse avanenud võimalus küsitleda Sõpruses toimunud avalinastuse järel ja režissööri Mstõslav Tšernovi. Ka temal, sarnaselt brasiillastele, on võimalus võita selle filmiga teine Oscar järjest, ilmselt tugev kandidaat lausa kahes kategoorias, parima doki ja Ukraina ametliku esindajana rahvusvahelise filmi kategoorias.
Tšernovil endal on auhindadest muidugi ükskõik, aga rahvusvaheline hääl on oluline ning ta enda sõnul teenivad ta filmid ennekõike tõe salvestamise funktsiooni. Kui ajalugu hakkavad kirjutama mingid teised jõud, peab olema neid, kes mäletavad, ja filmid on mälu kandjana väga funktsionaalsed.
Kaader Mstõslav Tšernovi filmist “2000 meetrit Andrijivkani” Autor/allikas: Kaader filmist / PÖFF
Soovitasin “200 meetrit Andrijivkani” ka PÖFFi programmis:
Kui nüüd rääkida võitlevast filmikunstist, siis… Oleme ju näinud ukraina dokke tänaseks juba tosinaid, osad räägivad elust lahingtsooni ümber, osad laiemast geopoliitikast, igaüks jutustab oma lugu. Sellist filmi ma aga ilmselt varem näinud ei ole, kus terve film on sisuliselt lahingtegevus – üks operatsioon, Andrijvka küla vabastamine. Filmitegijad lähevad ise lahingrühmaga missioonile kaasa ja on pidevalt keset sündmusi, surmaga silmitsi. Mõju on selline, et tahaks kogu aeg püsti karata, istuda pole võimalik. Adrenaliin on laes, sest meile näidatakse päriselt ka reaalajas inimeste balansseerimist elu ja surma vahel. Iga hetkega võib kõik muutuda.
See on lavastamata tegelikkus, jubedam kui ükski läbimõeldud süžee. Aga autor Mstistlav Tšernov pole ju ka mingi tühjade žestide tegija, vaid selline lahingukeskne lähenemine teenib suuremat eesmärki – viia meile kohale sõjakoledused, hirmsad kaotused, ja kokkuvõttes ka kõige selle mõttetus. Film, mida peab vaatama, et meil Ukrainas toimuv meelest ära ei läheks ja mingi kohaliku tähtsusega jama alla ei mattuks. Läheb aasta parimate hulka.
“Uus laine”
Cannes’i pressilinastuse järel kirjutasin:
Kui arvesse võtta, kui oluline on mulle olnud Prantsuse uus laine, siis oleks väga keeruline mitte lasta ennast sellest filmist kaasa kanda. “Uus laine” on Linklateri südameprojekt – ajastulugu sellest, kuidas Jean-Luc Godard otsustas sõprade-kriitikute eeskujul ka filmitegijaks hakata ja asus tegema oma esimest, kogu maailma muutnud mängufilmi “Viimsel hingetõmbel”.
“Uus laine” on üles võetud samas stiilis kui “Viimsel hingetõmbel” – mustvalge pilt, käsikaamera, katkendlik montaaž jne. Kõik näitlejad on uued näod, ainult Jean Sebergi kehastav Zoey Deutsch ei ole uustulnuk, aga ka mitte laiadele massidele teada. Siin on rohkelt kordusi ja point on juba ammu enne lõppu selge, aga mina võtaks seda ennekõike illustratiivse õppematerjalina, kuidas seda filmi toona tehti, ja filmikoolides võiks seda küll kohustuslikult näidata. Selge see, et saja hullu hulgas on üks geenius, aga kuidas muidu teada saada, kes, kui neile sajale võimalust ei anna.
“Uus laine” Autor/allikas: Kaader filmist
Austusavaldus filmiajaloo olulisele filmile ja selle valmimise loole. Enamat polegi vaja. Film tutvustab laiemalt seltskonda juhtfiguuride ümber (operaatorit Raoul Coutardi on näiteks väga lahedalt kujutatud) ning ajalooliselt võiks mõned asjad vaidlustada – kuulu järgi oli see Jean-Pierre Melville, kes Godardile mängumuutvat montaažinõu andis, mitte ei tulnud Godard ise selle peale –, aga tuleb arvesse võtta ka seda emotsiooni, mis film kinost lahkudes sisse jättis, ja selle pealt, isiklikule toetudes, tres bien.
Äkki peaks Hazanaviciuse “Le Redoutable’i” ka veel korra üle vaatama.
Sergio Leone
Kinolevis käib nii tihe tulistamine, et peaks kiivri pähe panema – sel nädalal lisandus kinodesse lausa 11 uut filmi! Sellest hoolimata pööraks pilgu nüüd pigem tahavaatepeeglisse ja tähelepanu minevikule, sest Artis toob 4. kuni 18. detsembrini ühekordsete linastustena välja itaalia vanameistri Sergio Leone kuus filmi, nende seas viis kõige olulisemat – Clint Eastwoodiga spagetivesterni-triloogia “Peotäis dollareid”, “Mõne dollari pärast” ja “Hea, paha ja inetu”; võimas ekspansioonivestern ja isiklik lemmik “Ükskord Läänes” Charles Bronsoni, Henry Fonda ja Claudia Cardinalega, ja “Ükskord Ameerikas”, üks kõige eepilisemaid gängsterisaagasid, mida ma nägin omal ajal selgelt liiga vara ja mis on seetõttu mitmel põhjusel igaveseks mällu sööbinud. Pure cinema. Nendele täienduseks ka komöödia “Peotäis dünamiiti”, mida hädavajalike hulka ei liigitaks, aga samas hea võimalus ära vaadata ka üks obskuursem Leone film.
“Hea, paha ja inetu” Autor/allikas: Kaader filmist
Selle kohta, et Leone tegi ainult käputäie (höhö!) filme, on ta tabavusprotsent muljetavaldavalt kõrge. Väidetavalt lavastas Leone oma Ameerika filme ja Ameerika näitlejaid nii, et ei osanud sõnagi inglise keelt, tõestades veenvalt ja iseenda peal, et tõeline filmikunst on visuaalne kunst ja kujundite keel, mida saab omavahel rääkida ka siis, kui keelt ei mõista.
“Fallout”
See on nüüd puhtalt selline kodutöö meelde tuletamise postitus, sest kui on meie hulgas veel ignorante, kes pole vaadanud seda mullust postapokalüptilist ulmesarja (nagu minagi veel paar nädalat tagasi), sellel on tagumine aeg oma kolossaalne viga parandada, sest uus hooaeg on tulemas 17. detsembril ja kui üht sarja soovitada, siis “Fallout” on küll äärmiselt äge asi.
“Fallout” Walton Goggins Guulina Autor/allikas: Kaader sarjast
Arvutimängu põhjal tehtud, aga väga hea stsenaariumiga ja innovatiivne düstoopiline ulmesari radioaktiivsest tulevikust, kus tuumasõjajärgsel tühermaal tuleb sisuliselt võidelda ellujäämise ja mingisugusegi tuleviku nimel. Sari pole aga lihtsalt labane laamendamine, vaid väga tugeva karakteriarenduse ja maailmaloomega kunstiteos, ma lausa ütleksin.
Üheks lavastajaks on siin ka Christoper Nolani vend Jonathan. Loodame, et “Falloutiga” ei lähe nii nagu Jonathani juhtimisel ellu kutsutud sarjaversioon “Westworldist”, mis lagunes kahjuks pärast üht hooaega tasapisi, aga täiesti vääramatult koost laiali.