Õigus haridusele ei tähenda õigust konkreetsele õpetajale või õppimisele kindlas koolihoones, kirjutab Mart Rannut.
Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas (Eesti 200) kurjustas pärast Tallinna koalitsioonileppega tutvumist, et on seadusevastane lapsi lähtuvalt nende keeleoskusest eri koolidesse suunata. Tema väide ise rajaneb küllaltki fantaasiarikkal põhiseaduse tõlgendusel, mis Kallase arvates annab lapsevanematele õiguse valida lapsele suvaline kool. Kõik, mis siin seda õigust takistab, on väidetavalt segregatsioon.
Selline meelevaldne seisukohavõtt tekitab kahtlemata poliitikule vajalikku tähelepanu, kuid väiteid see tõeseks ei muuda.
Põhiseaduse § 37 (õigus haridusele ja eesti keele õppele) lennukas käsitlus kisub Kallasel kraavi, sest õigus haridusele ei tähenda õigust konkreetsele õpetajale või õppimisele kindlas koolihoones.
Mõte on hoopis sügavam. Haridusprotsess peab tagama ka õppekava ja riigikeele omandamise. Vastav standard on legitimeeritud mitmete konkreetsete kohtulahendite (sh Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite) ning rahvusvaheliste inimõigusinstrumentide kaudu. Koolikohustuslike muukeelsete laste puhul peab riik võtma meetmeid selleks, et neil oleks võimalik eestikeelses haridussüsteemis hakkama saada. Seega “vabal valikul” eesti keelt valdavate ja päris totude ühes klassis istumine põhiseadusega kooskõlas ei ole ning riik peab tõhusama lahenduse leidma.
Kallas väidab ka, et vastav koalitsioonilepingus viidatud lahendus tekitab keelelist segregatsiooni. Keeleline segregatsioon Nõukogude pärandina on tegelikult meil siiani olemas, alates aastast 2024 üritame seda põhikoolist kõrvaldada, millegipärast ootame gümnaasiumi osas veel aastaid.
Päris skandaalne on segregatsioon meie huvihariduses ja noorsootöös, mille koheseks kõrvaldamiseks ei ole küll ühtegi muud põhjust kui haridusministeeriumi poliitjonn ja võimalik rahvuslik alaväärsuskompleks.
Segregatsiooni mõiste on traditsiooniliselt hõlmanud ühe rühma diskrimineerivat eraldamist rassi ja rahvuse alusel, kolmanda põlve inimõigustega on vastav mõiste laienenud ka keelelisele, kultuurilisele, geograafilisele, soolisele jm eraldamisele.
Selline ebavõrdne kohtlemine, mis on aastaid loonud vene koolide lõpetajatele ebavõrdsed võimalused edasiõppes ja töökarjääris ning suurendanud ebaproportsionaalselt mitte-eestlaste osakaalu vangide, kodutute ja töötute seas, peab saama lõpu just sellesama reformi kaudu, mida haridusminister nii innukalt ja põhjendamatult kritiseerib.
Kahtlemata saab veel paremini ning loodame, et meie haridusametnikud ka seda suudavad, mõttetu poliitpurelemine on aga selgelt asjakohatu.