31-aastane Anna-Liisa Talts pole pärast sisuliselt kolm aastat kestnud projekti lõppu veel kodumaale tulnud, sest tahab läbielatut veel rahulikult seedida ja läbi mõtestada. Intervjuu Delfi Spordi podcastile „Mis tunne on?“ andis võistluse Mini Transat läbinud soolopurjetaja Dominikaani Vabariigist, kus ta hetkel puhkab, videokõne vahendusel.
Saate pealkiri kohustab küsima: „Mis tunne oli lõpuks finišisse jõuda ja ülesanne sooritatuks lugeda?“
„Esimesed päevad olid ülimalt meeleolukad, sest vastas ootas väga palju inimesi – teised purjetajad (võistlejaid oli kokku 90 – toim), korraldajad, pereliikmed. Veetsime seal perekeskis mõnusalt aega. Kui pere ära läks, ootas nädala jagu praktilisi tegevusi paadiga. Alles pärast seda tekkis hetk peegeldamiseks, mis viimased aastad on toimunud. Teen seda siiamaani,“ rääkis Talts.
Ka õnnitlussõnumeid, mis temani pärast sidevahendi enda käsutusse tagasi saamist jõudsid, loeb ta piltlikult öeldes tänase päevani. Ta vabandab siiralt inimeste ees, kellele pole veel jõudnud vastata, sest kirju on tulnud tohutult.
Mini Transati eripära seisneb selles, et 4000 meremiili ehk 7500 kilomeetrit läbitakse ilma moodsate navigatsioonivahenditeta, sõiduvahendiks Miniklassi 6,5-meetrised purjekad. Turvalisuse tagamiseks lubatakse võistlusele vaid 90 soolopurjetajat, kes on viiel Mini Transatile eelneval aastal kogunud enim kvalifikatsioonimiile. Anna-Liisa sai kvalifikatsioonimiilid kokku ühe hooajaga. Muu hulgas tuli võistlejatel tõestada enda küpsust 1000-miilisel soolosõidul, mille raames tuli täita erinevaid ülesandeid nagu taevakehade abil oma asukoha määramine või raadioside teel edastatud ilmaprognoosi põhjal strateegia koostamine.
Mis tundega aga Talts, kes purjetamise avastas enda jaoks alles täiskasvanueas – varem on ta tegelenud tõsisemalt iluuisutamisega, sh ligi 15 aastat Anna Levandi käe all -, 25. septembril starti asus?
„25. septembriks oli mu meeleolu päris hea, aga see pole sugugi alati nii olnud. Nägin võistlusele kvalifitseerumiseks vaeva pea kaks aastat. Võistlusele eelneval aastal tegin hästi intensiivse kvalifikatsiooniperioodi, mis lõppes paraku kerge läbipõlemisega, nii et Mini Transati aastal ma sisuliselt ei purjetanudki, vaid tegelesin ainult sellega, et oleksin stardiks tagasi oma parimas vaimses tervises. Arvan, et see mul õnnestus,“ rääkis Talts. „Kui september oli käes, oli sees hea elevus, isegi rahu. Kogu projekti vältel on olnud palju madal- ja kõrgseisusid. Stardi hetkeks olin jõudnud täpselt keskpaika, mis tundus turvaline koht, kus vaimselt olla.“
„Esimene etapp katkestati, sest pärast neli-viis päeva purjetamist oli näha, et meie võistlusrajale satub orkaan ning meile anti juhised minna lähimasse sadamasse tormivarju. Mõni nädal hiljem kogunesime teise etapi stardis Kanaari saartel, kust sai Mini Transat uue alguse. Siis oli juba suurem elevus sees, aga see oli hästi positiivne uudishimu. Võib öelda, et jään Mini Transatit mäletama kui väga positiivset elamust,“ lisas Talts.
Milliste erinevate ilmaoludega tee peal hakkama pidi saada, kui ohtlik see võistlus tegelikult on, milliseid raamatuid ta lugeda jõudis, mida sõi, milliste veeloomadega kohtus, millist muusikat kuulas ja palju kogu ettevõtmine maksma läks – sellest kõigest ja paljust muust saates juttu tulebki.
„Loodan, et minu projekt ei inspireeri ainult purjetajaid, vaid kõiki, kes midagi väge tahavad. Kõige kurvem oleks, kui inimesed jätavad asjad tegema, arvates, et see on liiga raske,“ sõnas Talts.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
Saada
Kommenteeri
Loe kommentaare (2)