Kas olete kunagi mõelnud, millisel Premium liiga staadionil pakutakse maitsvaimat toitu? Jalka ajakiri annab vastuse. Käisime teie eest kõigil üheksal koduväljakul ning degusteerisime seal pakutavat.
- Lugu ilmus esialgselt novembrikuu Jalkas.
Vaatlus algas maikuu lõpus ning kestis oktoobrikuu alguseni. Selle aja jooksul sõideti maha ligikaudu tuhat kilomeetrit, külastati üheksat staadionit ning kogeti hulganisti maitseid ja emotsioone.
Lõpuks hinnati maitstud toite viiepunktiskaalal. Arvesse tasub võtta seda, et maitsemeeled on igal inimesel erinevad, ehk lõpuks on oma keel kuningas.
Pärnu JK Vaprus – Pärnu rannastaadion
Ekspeditsioon algas suvepealinnas Pärnus, täpsemalt rannastaadionil, kus toimetab kohalik staadioni toitlustaja. Menüü oli lühike: viieeurosed õlled ja siidrid, kolmeeurosed karastusjoogid, kuueeurosed natšod ja viieeurone hot dog.
Kuna tol hetkel natšode järele ei isutanud, otsustasin maitsta hot dog’i. Ehkki fotol ei näe see vorst saia vahel kõige hullem välja, siis maitseelamust sellest ei saanud. Ainus hea asi oli sai, mis oli meeldivalt pehme, aga viie euro eest tahtnuks midagi enamat.
Pärnu rahvas teadis rääkida, et Rehepapi kunstmuruväljakul, kus Vaprus mängib kevadisi kohtumisi, on kohal toiduauto, kus pakutakse isuäratavaid burgereid. Eks seda kogeb siis uuel hooajal.
Hinne: 2
JK Narva Trans – Kalev-Fama kunstmurustaadion
Etteruttavalt võib öelda, et kui on soov kõht täis saada, siis mõistlikum on külastada väljaku kõrval asuvat kaubanduskeskust. Fama kunstmuruväljaku toitlustus on nukker, sest valik on väga väike: mõned joogid, snäkid ja saiakesed.
Valisin kaks eurot maksnud viineripiruka. Kahjuks oli tainas liiga vähe aega ahjus olnud ning pärast esimest hammustust rändas pirukas lähimasse prügikasti.
Hinne: 0,5
Paide Linnameeskond – Paide linnastaadion / Imavere kõrts
Paides tervitab näljaseid vutifänne Imavere kõrts, kes lisaks kõigele muule pakub jutusaadetes legendaarseks räägitud lihapirukaid. Ehkki tellimusse lisandus burger, ei saanud toidulugu kirjutades mõistagi nendest pirukatest mööda vaadata. Soetasin ka ühe karastusjoogi ehk kokku läks 9,5 eurot.
Burger tuli otse mikrolaineahjust, mis on paraku juba väga suur miinus, aga toitlustaja kaitseks tuleb nentida, et eksisteerib ka halvemaid mikrolaineburgereid. Vahel olnud salat ja kaste päästsid tol hetkel päeva. Õlis küpsetatud lihapirukas oli see-eest kodune ja viis keele alla.
Hinne: 3
Tartu JK Tammeka – Tamme staadion / Emajõe pruulikoda
Olin varem kuulnud, et Emajõe pruulikoda kostitab Tartu Tamme staadionile saabunuid hea ja paremaga, mistõttu olid mul suured ootused. Valik oli väga suur: alustades popkornist ja praeleibadest, lõpetades šašlõki, kanavrapi ja hamburgeriga.
Mina valisin kaheksa eurot maksnud prae, mis sisaldas salatit, grillvorste ja friikartuleid. Lisaks sai võtta leiba ja panna toidu peale või kõrvale (kuidas kellelegi rohkem meeldib) meelepärast kastet.
Tuleb tõdeda, et toidule ega teenindusele polegi mitte midagi ette heita. Kõik käis kiiresti, müüja oli väga sõbralik, portsjon piisav ja toit apetiitne.
Hinne: 5
JK Tallinna Kalev – Kadrioru staadion / Peetri Pizza
Kes on käinud Kadriorus Kalevi kodumängul, see teab, et seal pakutakse kõige muu kõrval ka pitsat. Ka minu külaskäigu ajal oli seal kohal Peetri Pizza auto, mis oli sinna just jõudnud Raja jalgpallihallist.
Valikus oli kuueeurone Margherita ja seitsmeeurone Pepperone pitsa. Käiku läks Pepperone. Ja kuigi pilti silmitsedes võib tunduda, et tegu oli mageda ampsuga, siis kindlasti mitte. Arusaadavatel põhjustel oli tainas juba varakult valmis tehtud, aga muud asjad laotati sinna Kadriorus kiiresti peale ning sätiti ahju. Lõpuks oli pitsa hästi maitsestatud ja mõnusalt pehme.
Hinne: 4
Harju JK Laagri – Laagri kunstmurustaadion / Biif
Uuenduskuuri läbinud Laagri staadionil on kohal Biifi toiduauto, kus peamiselt pakutakse burgereid, aga ka erinevat sorti friikartuleid, kausse ja minipannkooke. Valikut jagub igale maitsele ja rahakotile.
Seadsin sinna sammud ühe mängu avapoolaja lõpus. Järjekord oli lühike ehk sain kiiresti löögile, tellides 10,50 eurot maksnud Bussi Klassiku. Paraku venis ooteaeg pikaks ning toidu sain kätte alles vaheaja lõpus.
Kui midagi jäi burgeri puhul häirima, oli see vaid sulamata jäänud juust pihvil. Muus osas oli see üks vahva maitseelamus.
Hinne: 4,5
Tallinna FCI Levadia ja Tallinna FC Flora – A. Le Coq Arena / Amps
Kuna Levadia ja Flora pallivad kodumänge A. Le Coq Arenal, oli neid lihtne liita. Teatavasti on sealsel staadionil toitlustaja kuulus Amps, kelle küüslauguleibu ja hot dog’e on vaat et iga vutisõber maitsnud.
Seepärast otsustasin proovida seal midagi uut. Nimelt oli müügile tulnud kaheksa eurot maksev veiselihaga vrapiburger. Ooteaeg oli ligikaudu kaheksa minutit, misjärel tuli omakorda natuke oodata, et kogu kupatus maha jahtuks.
Kokkuvõttes saab öelda, et see oli toitev, aga mingisugune maitse jäi mind nädalateks häirima. Ja tänaseni on raske öelda, mis see täpsemalt oli.
Hinne: 3,5
Nõmme Kalju FC – Hiiu kunstmurustaadion / Hiiu Õlletuba
Kalju teeb Hiiul koostööd kohaliku ettevõttega, kelle müügihitiks on osutunud šašlõkk friikartulitega. Kuna minu saabudes grill huugas ja toidu kohta olin häid lugusid kuulnud, otsustasin kukrut 15 euro võrra kergendada. Eeldan, et hinnatundlikule jalgpallivaatajale on see tummine summa.
Tummine oli ka portsjon, mis naerusuiselt mulle üle anti. Pärast pildi tegemist palusin peremehel lihatükid väiksemaks lõigata, sest püstijalu süües oli keeruline seda ise teha. Kõrvale võis panna salatit ja kastet, lisaks jagati seal leiba.
Kui rääkida toidust, siis ainus etteheide on portsjoni suurus – see on paratamatult liiga suur. Raske on ette kujutada, kuidas keegi selle vaheajal tellib ja veerand tunniga või vähesema ajaga alla kugistab. Ports võiks olla väiksem ning seeläbi oleks võimalik ka hinna soodsamaks teha.
Aga liha oli hõrk, väga hõrk! Friikartulid olid samuti hästi maitsestatud.
Hinne: 4,5
FC Kuressaarega läks nukralt
Kui imestada, miks sai Fama staadioni toitlustus 0,5 punkti, mitte ei jäänud neist sootuks ilma, siis Kuressaares juhtus selline apsakas, mis tõstis Narvas pakutava natukene kõrgemale tasemele.
Nimelt sai Saaremaale sõitmist kaalutud pikalt, sest iga nädal ei jagu aega sedavõrd pikaks retkeks. Seega asusin sinna augustis toimunud karikamänguks, kus kahetsusväärsel kombel polnud toitlustust.
Korraldajad müüsid külastajatele poest soetatud krõpsu ja kummikommi, mida siinkirjutaja ei tihanud osta. Kurvad saarlased kutsusid järgmisele mängule degusteerima, aga paraku ei õnnestunud mul neile teist võimalust anda.
Hinne: 0
Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.