Üldine ajateenistuskohustus mõjub tõesti ühiskonna sidususele positiivselt ja seetõttu on ühiskondlik arutelu kodanikkonna keeleoskuse üle igati asjakohane. Riigikaitse ei saa aga paraku olla aseaineks muudele ühiskonna pakilistele vajadustele, kirjutab kindralmajor Vahur Karus.
Järgmisel aastal teeb kaitsevägi väljaõppes ümberkorraldusi, et olla valmis ka uuendatud ajateenistuseks. Möödapääsmatu vajadus kaitsevalmidust kasvatavateks ümberkorraldustest tuleneb uute sõjaliste võimete loomisest ja käigushoidmisest.
Uusi võimeid luuakse kasvanud kaitseinvesteeringute toel selleks, et muuta agressioon Eesti vastu teostamatuks, aga olla halvemal juhul ikkagi valmis sõda võitma. Kõige selle aluseks on sõdur, kes mõistab ülesandeid nii keeleliselt kui ka sisuliselt.
See tähendab kõrgemaid nõudeid, juurde- ja ümberõpet nii sõduri truudusetõotuse andnud tegevväelastele kui ka ajateenijatele. Ajateenistus on reservteenistuse algus. Ajateenistuse käigus õpivad Eesti sõdurid täitma oma sõjaaja ülesandeid üksi ja meeskonnana. Kaitsevägi on palju õppinud välisoperatsioonidelt, aga veelgi enam viimastel aastatel Euroopas käimas olevast kõrge intensiivsusega sõjast, mille Vladimir Putini režiim valla päästis.
Tuleviku ajateenijatele tähendab kaitseväe õpituvastuste rakendamine seda, et nende sõduri baaskursus on lühem ja veelgi intensiivsem, erialakursused ja allüksuse kursused veelgi mitmekesisemad ning umbes poole ajateenistuse perioodist hõlmab väljaõppepraktika lahinguvalvet tagavates üksustes.
Kaitsevägi nõuab sõduritelt ajateenistuse käigus paljude keeruliste teadmiste ja oskuste omandamist. See ei tähenda inimvõimete piiride kohest ületamist, aga tihtipeale pingutamist rohkem kui varasemate kooliõpingute käigus.
Oleme tuvastanud, et juba praeguse, tulevase väljaõppemudeliga võrreldes vähem intensiivsesse ajateenistusse kandideerivate kutsealustega on tihti probleeme, mistõttu tuleb vahel nende teenistuse algus edasi lükata.
Peamiselt on probleemiks Eesti noormeeste kehv tervis ja nõrk kehaline ettevalmistus. Tihtipeale ilmneb ajateenistuse alguses, et lisaks füüsilise vormi järele aitamisele tuleb kaitseväel parandada ka lünki mõnede ajateenijate riigikeele oskustes.
Kui kehalise ettevalmistuse ja näiteks laskeoskuse nõuded on sarnast ülesannet täitval tegevväelasest Scoutspataljoni ja Kuperjanovi pataljoni sõduril ühetaolised, siis kehtiva seaduse alusel eeldatakse, et ajateenija saab õppida ohutult ja tõhusalt relvi käitlema ka instruktsioone ning käsklusi mõistmata.
Reaalsuses instruktorid muidugi ei lase umbkeelsetel sõduritel ennast ega teisi ohtu seada ja lisaks kohustuslikule sõjalisele väljaõppele, mida ajateenija on kaitseväkke omandama tulnud, peab talle õpetama selgeks ka teenistuseks vajalikul määral minimaalse riigikeele. Nii saabki ühiskond tänu paranenud keeleoskusele kaitseväest tagasi paremini lõimunud kodaniku, aga tervikuna nõrgema riigikaitse, sest keeleõppeks kulub aega õppijal ja ka tema kaasvõitlejatel, kes peavad juhiseid korduvalt kuulama kuni ka taipamatum aru saab. Tugevas meeskonnas peavad kõik lülid olema tugevad.
Kaitseväes on kõik sõdurid võrdsed ja kodune keel ei ole põhjus kellegi esile tõstmiseks või kõrvale jätmiseks. Kodusest kasvatusest on aga tihti kasu. Näiteks on põhjust tänulik olla Jana Toomile, kelle poeg Artur Toom oli ajateenistuses motiveeritud, omandas väljaõpet hästi, valiti parameediku erialakursusele ja tõusis nooremseersandi auastmesse. See näide ilmestab, et riigikeelt on võimalik kooli ja pere toel Eestis omandada küll.
“Kulutatakse riigi ressursse ja noore inimese aega, aga väljaõppinud sõdurit ikka ei saa.”
Tegelikult on täiesti umbkeelsete kodanike ajateenistusse jõudmine pigem erandlik. Kaitsevägi on olnud sunnitud andma igal aastal keeleõppe järeleaitamistunde ligi kümnele protsendile ajateenijatest. Teinekord kaitseväe keelekursuse läbimisest siiski ei piisa ehk kulutatakse riigi ressursse ja noore inimese aega, aga väljaõppinud sõdurit ikka ei saa. Väljaõpe ja selle kaudu sõjalise valmiduse saavutamine kannatab selle pärast aga kõigil teistelgi.
Kui kaitseväeteenistuse seaduse muudatuste kehtima hakates oodatakse ajateenistusse minimaalselt B1 keeleoskusega kutsealuseid, mis siis saab neist, kes keelt oska?
Nende riigikaitsekohustus ei kao kuskile. Küll aga lükatakse nende võimalus kaitseväes väljaõpet omandada nõutava keeleoskuse saavutamiseni edasi. Nad jäävad sel puhul ilma oskustest ja teadmistest, kuidas Eestit kaitsta. Jäävad ilma ka eluks vajalikest meeskonnatöö ja juhtimisoskustest, metsatarkustest ja sotsiaalsest kapitalist, mis relvavendade kaudu teenistuses kasvaks.
Seega jäävad nad ilma ajateenistusega kaasnevatest positiivsetest omadustest, mille tõttu, uuringute andmetel, on nende edasine sissetulek keskmiselt väiksem kui teenistuses käinud eakaaslastel.
Aga meil ei ole õigust sunniga allutada inimest kaitseväes keeleõppele. Vaatamata kõlalisele sarnasusele ei tähenda ajateenistus “aja teenimist”, vaid Eesti Vabariigi teenimist õppides intensiivse ja mõtestatud väljaõppe kaudu oma riiki sõjaliselt kaitsma.
On tõsi, et üldine ajateenistuskohustus tõesti mõjub ühiskonna sidususele positiivselt. Seetõttu on ühiskondlik arutelu kodanikkonna keeleoskuse üle igati asjakohane. Riigikaitse ei saa aga paraku olla aseaineks muudele ühiskonna pakilistele vajadustele.
Nõukogude okupatsiooniarmee õpetas ka sundteenistusse surututele vene keelt ning saatis sõdurid vajadusel appi kartulipõllule. Eesti kaitseväge sellega võrrelda, nagu näiteks Venemaa propagandakanalites ilgutakse, oleks kohatu.