Tähistame ETV 70. sünnipäeva läbi inimese, kelle karjäär või töömehe-elu on kestnud niisama kaua kui Eesti Televisioon üldse on eksisteerinud.

92-aastane Jüri Pääro on pikk ja sirge mees, kes igal argihommikul juba 70 aastat järjest sammub telemaja poole. Jüri töötuba tehnikaosakonna neljandal korrusel on vaatamisväärsus omaette, aga muutub koos uue telemaja valmimisega mõne aasta pärast paratamatult ajalooks. Elav ajalugu ehk Jüri Pääro ise käib aga veel viimaseid päevi tööl.

“Sellepärast käin tööl, et mulle meeldib tegeleda nende asjadega, millega ma hakkama olen saanud. See tekitab mul hea enesetunde. Ja samuti meeldiv seltskond, kellega mul nende aastate jooksul on tulnud koostööd teha. See on meeldiv asi, mis mind nii kaua paigal on hoidnud,” ütles Jüri Pääro.

Jüri on aastakümneid pidanud juhtivinseneri ametit ja tänu uskumatult pikale staažile tunneb mees telemajas isiklikult iga viimast kui juhtmejuppi. ETV ongi just seetõttu kummaline nähtus, et siin saavad ühelt poolt kokku kosmosetehnika ja 8K, aga teiselt poolt süsteemid, mida võib liialdamata nimetada uunikumideks.

Telemaja süda asub väljastusosakonnas ja just sealt jõuab kogu ilu, mis kaamerate ees luuakse, iga televaataja koju. Hoolimata tohutust progressist on Päärol ja tema kolleeg Eno Pertmanil, kellega ta tandemis töötab, täita oma pisike, kuid oluline roll selles, et saated “Aktuaalsest kaamerast” kuni “Pealtnägijani” katkematult ja viperusteta vaatajani jõuaksid.

“Siit kaadrist oli nüüd näha, millised kaablimäsud siia põranda alla on peidetud. Aga selles ruumis on neli tükki puudu, nii et siia peab juurde tõmbama,” sõnas Pääro.

Pääro isa oli kurttumm ja lapsepõlv keeruline

Kui enamasti saab laste tehnikahuvi alguse kodust, siis Jüri puhul oli teisiti. Jüri isa oli hoopiski kurttumm ja poisi lapsepõlv keeruline.

“Huvi tehnika vastu ei olnud üldse. Ma tegelikult jäin ju vaeslapseks õige noorelt. Ma olin pooleteise-aastane, kui mu pärisema suri rinnavähki ja siis kasvatasid mind tädi ja tädimees, kellel omal lapsi ei olnud ja mina pidasin neid isaks-emaks,” meenutas Pääro.

“Kui ma Kehras koolipoiss olin, ehitasime naabripoisiga koos detektoraparaate, et sai siis pika antenniga kuulatud eesti saadet ja lõpuks ka soome saadet, aga sellele aparaadile oli vaja üht spetsiaalset kristalli, detektorkivi. Kuna vanematel selleks mulle raha anda ei olnud, siis käisin metsas marju korjamas. Tädi müüs Tallinna turul marjad maha, ja selle raha eest ostsin täikalt selle kivi. Naabripoisiks oli siis poiss, keda eesti rahvas tunneb kirjanikunime all Eerik Tohvri,” ütles Pääro.

Jamburgis sündinud, aga sõja jalust Kehrasse kolinud Pääro lõpetas Tallinna Polütehnikumi raadiotehnika erialal ja suunati koos paari sõbraga tööle sideministeeriumi ettevõttesse Postkast 155. Rahvas tundis seda kui saatejaama, mis asus Laitses, aga mille asukoht oli salastatud. Sealt anti eetrisse Eesti Raadio saateid, mis algasid kutsungiga “Siin Tallinn, lainel 290 meetrit!”.

Kahe aasta möödudes võeti Jüri sõjaväkke, eestikeelse sidepataljoni raadioroodu, mis asus Tallinnas Juhkentali mäel.

Sõjaväe kasarmu aknast nägi telemasti ehitamist ja sealt sai idee minna telemajja tööle

“Sealt läbi akna vaatasime, kuidas ehitati uut telemasti ja siis tuligi meil plaan, et kui see valmis saab ja me kroonust vabaks, siis tuleme kindlasti siia tööle. Ja niimoodi läkski!” meenutas Pääro.

Legendaarse tele- ja raadiotehniku tööraamatus märgib kuupäev 6. detsember 1955 esimest tööpäeva Eesti Televisioonis, kus ta 45 aastat pühendus liikuvatele ülekandejaamadele. Lihtsate sõnadega selgitades tähendab see stuudiot ratastel, mis sõidab kuhu vaja, kaamerad pannakse püsti, kaablid külge ja pilt rändab, kuhu tarvis.

Kõige esimene ülekanne tehti ETV-s 1957. aastal Laevastiku ohvitseride majast, kuulsa vene laulja Leonid Utjossovi kontserdilt. Pääro oma meeskonnaga oli platsis. Aga seiku ja seiklusi on tema ülipikal teleteekonnal juhtunud mitmeid. Nagu näiteks segadus sellega, kui 1958. aastal otsustati tähistada saja aasta möödumist Mahtra sõjast, mille tegevuspaik asus teleülekande tegemiseks Tallinnast lootusetult kaugel, Juuru kihelkonnas.

“Siis mingit salvestuse varianti ei olnud, sai teha ainult otsesaadet. Ja siis meie mehhaanikatöökojas ehitati spetsiaalsed raudkonstruktsioonid, mis me sokutasime Juuru kiriku torni ülemisest luugist välja ja tõmbasime oma saatetehnika sinna üles. Tehniline proov õnnestus, mis siis, et distants oli tunduvalt suurem kui oli ette nähtud ja lubatud. Aga siis teatud seltsimehed uurisid, et mis seal Mahtra sõjas juhtus? Tuli välja, et vene soldatid peksid eesti talupoegi. Ja siis oli nii, et see tegevus ei mahtunud ühegi suure sõpruse loosungi alla, öeldi: “Ei, sellist rahvuslikku asja me ei näita!”. Selle asemel plaaniti näidata Kadrioru staadioni noorte õhtut, mida organiseeris komsomol, aga see jäi ära kahel põhjusel. Kuna ei suudetud rahvast sinna kokku ajada ja täpselt saate ajaks tuli ka paduvihm kaela. Ja oligi asi tegemata!” meenutas Pääro.

Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Eesti Televisiooni algusaegadel tehti ülekandeid põhiliselt Draamateatrist, kusjuures etenduse vaheajal näidati 20 minutit lavakardinat, sest mida muud seal näidata oligi ja vahel ka Kadrioru staadionit. Need olid kohad, kuhu telemast kätte paistis. Mida aeg edasi, seda olulisemaks muutus eestlaste jaoks tüvitekstina tähtsate sündmuste kajastamine televisioonis.

Signaali saamiseks pidi ronima kiriku torni ja kõrgete majade katustele

“Algul olid kaamerad ikka julmalt rasked, vedasime kahekesi ja optika oli 50 kilo või palju see oli. Igavesti suured optikad olid. Kahekesi ikka andis neid kaste vedada. Statiivid olid ka rasked, selline rauahunnik, et kui õla peale võtsid, siis olid lookas,” nentis Pääro kolleeg Mati Linnamägi. “Ronimist oli ka. Kõige rohkem oli ronimist, sest tol ajal ju videomakke ei olnud ja kõige rohkem ronimist nõudsid saatjate panemised, et mastidega ühendust saada ja signaal telemajja transportida.

Kõrgust tehnikud ei kartnud. “Ronisime igale poole kuhu vaja. Kirikutornid ja kus aga kõrgemad ehitised olid, kõik on tõstukite pealt läbi käidud,” muheles Linnamägi.

Pääro ja tema jaam olid alati kohal. Ta tegi ülekannet 1960. aasta laulupeol, näitas olümpiaregati avamist 1980. aastal ja tuliseid sündmusi Eesti iseseisvuse taastamisel 1991. aastal Toompeal.

Eesti Televisioon tegi esimese välismaise spordiülekande kogu Nõukogude Liidus

Üksikasjadeni mäletab Pääro, kuidas tänu nutikatele tehnikainimestele tehti just Eesti Televisioonis esimene välismaine spordiülekanne terves Nõukogude Liidus. “Kalevi” jalgpallimeeskond kohtus soomlastega Helsingi olümpiastaadionil, kus toimetas samuti alles lapsekingades Soome televisioon.

“Tallinnas oli selline asutus nagu teleateljee, kes tegeles televiisorite remondiga üle kogu Eesti. Seal oli direktoriks isamaasõja veteran, kes tegeles televisiooni kaugvastuvõtuga ja ehitas igasuguseid imeantenne. Me võtsime selle mehe oma punti ja sõitsime niisugusesse reaalsesse kohta nagu Viimsi poolsaare majakas. Panime seal oma tehnika üles ja meil õnnestus signaal korralikult vastu võtta.”

“Meie tolleaegse direktori kabinetis oli tolle aja kõige uuem televiisor TEMP2, mille ehitasime ringi niimoodi, et saime sealt pildisignaali kätte, andsime selle oma liikuva ülekandejaama saatjasse ja parabooliga saatsime signaali telemasti. See kõik õnnestus ja Eesti Televisioon näitas jalgpallimatši teise poole ülekande eetris ära. Kõik lõppes sellega, et saime isegi mingi diplomi ja preemia üleliiduliselt sideministrilt, et me sellega hakkama saime!” muheles Pääro.

Jüri Pääro Autor/allikas: ERR

Ülekandejaamades juhtis Pääro tasakaalukalt paarikümneliikmelist tehnikameeskonda ja nägi oma karjääri jooksul seitset erinevat ülekandejaama.

Režissöörid, kellega Pääro dialoogi pidas, olid kõik suured isiksused: Grigori Kromanov, Artur Rinne, oma režissööridebüüdi tegi Pääro abiga Marino Marini kontserdil 1962. aastal isegi Eri Klas. Jüri oli autoriteet nii staaride kui alluvate jaoks.

Tegeles kõrgel tasemel raadioamatörismiga ja kasvatas üles kolm poega

Televisiooniarmastusele lisaks tegeles Pääro aastakümneid kõige kõrgemal tasemel raadioamatörismiga, oli pereinimene ja kasvatas üles kolm poega. Leseks jäi Jüri kaheksa aastat tagasi, aga tööl käis vapralt edasi. Kuni võttis vastu otsuse detsembri alguses Eesti Televisiooniga hüvasti jätta.

“Kui mina Eesti Televisioonis olin, siis Jüri ütles, et tema enne ära ei lähe, kui jalad ees läheb televisioonist minema. Nii et ma loodan, et tal jätkub tükiks ajaks veel tööd ja olemist,” tõdes Linnamägi.

“Ma tunnetan, et mu silmad hakkavad ära väsima. Nii et ma ei suuda teha niisugust peent tööd, mingisugust pisikest detaili lappida või vahetada ja see piirab minu võimalusi. Siis ma tunnen, et ma ei ole enam nii vajalik ja ei saa enam nende asjadega hakkama, millega ma võiks hakkama saada ja sellepärast ma olen endale selgeks teinud, et aitab küll. Igal asjal on oma algus ja lõpp olemas. Prille ei ole ma elu sees otseselt kandnud, aga kasutanud olen küll. Tänaval ma vastu posti ei jookse, saan hakkama ja niimoodi on elu läinud,” naeris Pääro.

Kolleegid õnnitlemas Jüri Päärot tema 90. sünnipäeval Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR