„Vist olin ka üks esimesi, kes selle läbi luges,“ meenutab Altmann. „Rääkisin Silviaga (Silvia Lotman – E. H.) telefonitsi, ütlesin talle, et kuule, see on vist tulnud, tegin lahti ja hakkasin talle ette lugema ja pisarad lihtsalt voolasid, voolasid. Et kuidagi see raskus ja valu oli tegelikult nii kehas olnud kogu aja. See, mis mind valdas, ei olnud vaid rõõmutunne, see oli veidi segadust tekitav, nii palju emotsioone. Tundus uskumatu, aga hiljem muidugi sain süveneda ja lugeda kõik hoolega läbi. Aga meie ootused olid madalamad. Olime sel hommikul Silviaga lahku läinud pealinnas omi asju ajama pigem mõttega, et valmistame end ette kõige halvemaks.“
Oled juba tellija? Logi sisse
Kommenteeri
Loe kommentaare (60)