Magamisest kui vastupanutaktikast
Rahvusvaheline kaasaegse kunsti grupinäitus kaardistab kunstivälja üha süvenevat huvi „aeglaste“ tehnoloogiate ja materjalide vastu. Kas tänapäevast kiirendusühiskonda on üldse võimalik pidurdada? Poola-Slovakkia kunstnikeduo Julia Gryboś ja Barbora Zentková mahukas makrameetehnikas teos tõukub soovist võidelda väsimusega, Tõnis Jürgensi immersiivne ruumiinstallatsioon kutsub mõtlema magamisest kui vastupanutaktikast.
Aeglustumisvõimaluste sooline ebavõrdsus
Näitusel esitletakse ka mitmeid spetsiaalselt selleks loodud uudisteoseid: Krista Vindberga (Dzudzilo) uurib betooni ja heli kaudu inimeste ajataju, Nele Kurvits pakub arhailiste töövõtete abil uusi viise aja mõõtmiseks, Killu Sukmiti poliitiline tikand käsitleb aeglustumisvõimaluste soolist ebavõrdsust.
„Aeglustumine on oluline katustermin tähistamaks protsesse ja praktikaid, mis tasakaalustavad kiirust ja tõhusust ülistavat ühiskonnamudelit. Saksa sotsioloog Hartmut Rosa on tabavalt kirjeldanud, kuidas ühiskondlik kiirenemine mõjutab muu hulgas ka inimese ajataju ning tema suhet maailmaga,“ selgitab näituse kuraator Karin Vicente.
Aeglased tehnoloogiad, traditsioonilised materjalid
Näitus uuribki, kas sellest hüperkiirusel toimivast masinavärgist on üldse võimalik välja astuda – õppida hindama aega mitte ainult kui vahendit, vaid kui väärtust iseeneses, nautima protsessi ja kohalolu. Viimastel aastatel on kaasaegsesse kunsti jõuliselt sisenenud erinevad „aeglased“ tehnoloogiad, käsitöötehnikad ja traditsioonilised materjalid. Kunstnikud seavad autoripositsioonis järjest selgemalt esikohale hoolivust ja vastutustunnet ning teevad teadlikult jätkusuutlikke valikuid. Adamson-Ericu uus näitus uuribki eri vaatenurkade kaudu, kuidas kunstnikud oma loomingus aja, aegluse ja jätkusuutlikkuse teemadega tegelevad.
Koos näitusega ilmub ajakirja Kunst.ee erinumber „Aeglustumine“, milles erinevad autorid ajaloolastest kuni kunstnikeni mõtisklevad ajast ja aeglustumise potentsiaalist nii laiemal filosoofilisel tasandil kui ka Eesti kunstimaastikul, kirjeldades nii teoreetilisi käsitlusi kui ka praktilisi väljundeid Eesti kunsti institutsioonides, kunstnike loomepraktikates ja kunstikogemises. Erinumbri on koostanud näituse kuraatorid