Mängufilmis “Vari” Juhan Liivi kehastanud Pääru Oja külastas Liivi muuseumi uut püsinäitust ja tõdes, et see oli absoluutne ilu ja headus, mis Liiv lõpuks paberile kirjutas. Oja sõnul tundub talle vahel, et meil on liiga hea elu, sest üsna sageli jõuavad tänapäeval teatrilavale ja muusikasse ainult kehavedelikud ja sopp.
Mängufilmis “Vari” kuulsat kirjanikku Juhan Liivi kehastanud Pääru Oja külastas Liivi muuseumi uut püsinäitust “Vaimulained / vaimupained”.
“Kuigi selle filmi tegemisest on nüüd aastaid möödas, on mul Liivi raamatud kapi peal ja tihti satuvad mulle kätte. Liiv kirjutas oma raamatud ajal, mil eesti kirjandus oli veel väga õhuke.”
Üks väga suur viga, mida tihti Liiviga seoses tehakse, ja see on Tuglase poolt loodud müüt Liivist, kujutab Liivi üksildase, kurvameelsena ja rõhutuna, aga kui Oja sõnul tema tekste lugeda, siis tihti tuleb pärast suurt kurbust või dramaatilist etappi selgus, elujanu ja elujaatus.
Oja on Liivi muuseumiga tuttav, sest siin toimusid osaliselt ka filmivõtted. “Mul on olnud luksus siin muuseumis üksinda ka ööbida,”
“Enamuse oma elust veetis Liiv selles majas, mis on nüüd muuseum,” tõdes Liivi muuseumi juhataja Mari Niitra. “Liivid kolisid siia, kui Juhan oli kaheaastane. Kümme aastat oli Juhan laias maailmas, proovis olla ajakirjanik, hakata kirjanikuks, lõppes see krahhiga, ja siis tuli ta tagasi vanematekoju. Viimased viis aastat elas Juhan siin lähedal kaugemate sugulaste juures, sest ta oli venna perega suures tülis.”
Oma kõige tuntuma proosateose “Vari” kirjutas Liiv kaheksa päevaga. Kirjutamisprotsessist valmis Liivil lühinovell “Kirjaniku esimesed tundmused”, kus ta kirjeldas oma tundeid raamatu kirjutamise ajal ja vahetult pärast seda. “Selle raamatu kirjutamisega ta kurnab ennast täiesti ära,” nentis Oja.
Ilmselt oli “Varju” kirjutamise periood ajendiks vaimuhaiguse väljalöömiseks, mis teda hiljem elus saatis. “Pärast seda läheb Liiv natuke rikki. Talle pandi diagnoos varajane dementsus ja raviti sundsöömise ja kinnisidumisega. Need meetodid ei olnud ilmselt õrnale inimesele kõige tervislikumad.”
Niitra sõnul koondasid nad kokku kõik Liivi ajakirjanduslikud tööd, selgus, et Liiv oli intellektuaalselt väga terane ja kultuurikiht temas oli väga sügav. “Ei saa öelda Liivi kohta nõdrameelne või natuke ullike, milline kuvand millegipärast temast on püsinud,” tõdes Niitra.
Oja sõnul paelub ka teda luuletamine. “Aga ma lihtsalt ei oska. Ma tahaksin väga seda osata. Ma ei ole valmis vähemalt praegu seda vaeva ette võtma, et osata,” muheles Oja.
“Ma julgen küll öelda, et see on absoluutne ilu ja headus, mis ta lõpuks paberile kirjutas. Vahel kui ma käin teatris või kuulan noorte muusikat, siis mõtlen, et äkki meil on liiga hea elu, sest millegipärast jõuavad lavale ainult kehavedelikud ja sopp. Aga äkki peab elama hoopis selles sopas, et saaks tärgata selline lill,” arutles Oja.