Eesti Kontserdi hooaja avakontsert „Elemendid“ 18. IX Estonia kontserdisaalis. Kristjan Järvi & Nordic Pulse, Triin Ruubel (viiul, kontsertmeister), Mick Pedaja (laul, kitarr). Kavas Edvard Griegi, Arvo Pärdi, Mick Pedaja, Antonio Vivaldi ja Max Richteri ning Kristjan Järvi muusika.
Mingi osa minust on Kristjan Järvi viimase aja tegemistele kaasa elanud poolehoiuga. See bänditegemise hoiak ja kambavaim, ühtekuuluvustunne musitseerimise juures näib mulle loomulik ja kiiduväärt. Miks mitte mängida eri autorite heliteoseid ilma vahepausideta üksteise järel, et tähelepanu ja keskendatus ei hajuks ning kogu tajutav muusika ja selle kogemine muutuks üheks vootaoliseks seisundiks. Miks mitte esitada kõike seda peast, ilma partituuri ja partiisid noodist lugemata, kui soovitakse. Ja muidugi – tunded, emotsioonid, meeleliigutus või ka füüsiline liikumine, mida muusika käivitab, suunab, inspireerib – see kõik on omal kohal ja suurepärane.
Üks teine osa minust satub aga mõnevõrra segadusse neist sõnadest ja väljendeist, mida Kristjan Järvi oma eesmärke kirjeldades kasutab. „Nordic Pulse“ ehk „põhjamaine pulss“ või põhjamaine elutunnetus võiks ehk tähendada loodusega kooseksisteerimist ja terviklikku elutunnetust, soovitust loobuda oravarattas rabelemisest ja usaldada oma sisetunnet – umbes nii olen ma loetud ja kuulatud intervjuukatketest aru saanud ning see sõnapaar minus küsimusi ei tekita.
Kui sinna juurde haarab dirigent šamaanitrummi, siis koguneb lisaks tähendusvälju alates Veljo Tormisest ja „Raua needmisest“ kuni Lennart Mere ja tema ekspeditsioonideni põhjarahvaste juurde (ja iga kuulaja puhul võib neid tähendusvälju lisanduda veelgi, tõin siin näite oma kogemustest). Karu peiesid pidav ja teispoolsusega suhtlev šamaan Lennart Mere dokfilmist „Toorumi pojad“ (1989) esindab kahtlemata niisugust loodusega üks olemist, mida oleks kasulik õppida meilgi – iseasi, kuidas. Õige mitmes mõttes (sealhulgas muusikalises) on šamaani ja tema rahva (vallutuseelne) kultuuriruum meile siin ja praegu kättesaadavast kultuurist väga erisugune ja jääb meile kaugeks. (Mäletan, kuidas teismelisena vaatasin mõistmatusega mingit katkendit ühest neist Lennart Mere antropoloogilistest filmidest.) Sellest teisest, meile võõrast maailmast arusaamiseks vajame tõlget, vahendamist. Kas šamanistlik maailmatunnetus muutub meile lähedasemaks, kui kasutada vahendamiseks Eestis tuntud muusikuid (näiteks Mick Pedaja ja Kristjan Järvi nagu Eesti Kontserdi hooaja avakontserdil pealkirjaga „Elemendid“) ja lääne muusikaloo kaanoni nurgakive (näiteks Vivaldi, kelle autorsus oli 18. septembri kontserdi kavas teenimatult mainimata jäetud, piirdudes arranžeerija Max Richteriga), pole ma kindel. Pigem näis kontserdi sissejuhatuseks kavaraamatus pakutav jutt new age’iliku roosamannana, kus turundusvõtted ja spontaansed uussiiruse puhangud on omavahel põimunud ja segi läinud.
On võimalik, et seda ühtekuuluvustunnet ja imedesse uskumise väge, mida Kristjan Järvi koos Nordic Pulse’iga näib taga ajavat, polegi vaja hakata kunstlikult või punnitades looma.
Gunnar Laak / Eesti Kontsert
Asi pole selles, nagu tahaksin ma naeruvääristada püüdu muuta meie vahest liiga tarbijalik eluviis looduslähedasemaks. Samuti ei arva ma, et turunduslikud sõnumid on automaatselt n-ö saatanast, aga nende puhul tuleb silmas pidada sihtrühma ja rääkida sihtrühmale arusaadavas keeles. Tollel Eesti Kontserdi hooaja avakontserdil pealkirjaga „Elemendid“ jäi mulle kavaraamatus silma imelik sõnapaar „põhjamaine Amasoonia“: see pidavat olema maailma vaimne kohtumispaik, mis pärineb Eestist. Minu arvates on veider rääkida Eesti inimestele millegi Eestist pärineva kohta, et see on „põhjamaine Amasoonia“ – sest kui paljud meist on Amazonast üldse oma silmaga näinud? See väljend võiks ehk midagi selgitada kellelegi, kes elab Amazonasele lähemal kui Eestile, seega, palun väga, kasutatagu seda ingliskeelses turunduses („Nordic Amazonia“). Võib-olla ongi asi selles, et Kristjan Järvi ise on (küll Eestis sündinuna) üles kasvanud maailmakodanikuna ja alles suhteliselt hiljuti Eestisse tagasi kolinud ning seetõttu vajavad tema sõnumid mõningat tagasitõlget eesti (kultuuri)-keelde. Olgu siis siinkohal vihjatud, et näiteks minu kui põhjaeestlase kogemusega haagivad hoopis paremini sellised paigad, nagu Lahemaa rahvuspark, Alutaguse või Matsalu linnuriik – ja nende südamelähedaste maastikega on näiteks Veljo Tormise muusika (šamaanitrummiga või ilma) haakunud iseenesest, ilma igasuguste (turundus)-trikkide või roosamannata. Äkki sobiks toda maailma vaimset kohtumispaika eestlasele tutvustada hoopis kui „rabavaikuse portaali“?
On võimalik, et seda ühtekuuluvustunnet ja imedesse uskumise väge, mida Järvi näib taga ajavat, polegi vaja hakata kunstlikult või punnitades looma. Ma arvan, et see ühtekuuluvustunne on eestlase kollektiivses alateadvuses juba olemas ja leiab väljenduse laulu- ja tantsupeol. Seega võiks küsimuse püstitada hoopis nii: kuidas muuta iga kontsert laulu- ja tantsupeoks?
Jätan selle arutelu nüüd sinnapaika ja kandun mõttes tagasi Estonia kontserdisaali, kus Kristjan Järvi ja muusikakollektiiv Nordic Pulse 18. septembril üles astusid. Esimesed 15 minutit mängiti tühja lava silmitsevale publikule ühe ja sama napi muusikalise motiivi salvestatud kordumist. Võib-olla pidi see endast kujutama kontsertrännaku meditatiivset algust? Igatahes akadeemilise veerandtunni täitudes hakkas kuulajate kannatus katkema ning saalist kostsid kärsitu aplaus ja viled, misjärel ilmusid muusikud lavale. Edasi kulges kontsert vahejuhtumiteta ja üsna kenasti. Enamasti püsti seisvate (välja arvatud näiteks harfi- ja tšellomängijad) ja aeg-ajalt vabalt ringi liikuvate muusikute mängu kuulates mõtlesin, et kuulajad on nendega ebavõrdses olukorras ja palju paremini sobiks seda sorti kontsert saali, kus ka publikul on võimalus seista ja liikuda, võib-olla mõne pala puhul isegi lamada. Mu vaimusilmas kerkis esile poolringina või isegi terve ringina lava ümbritsev publikuala, kus leiduks nii istumisala kui ka tantsuplats ning kusagil kaugemal võimalus häirimatult pikutada.
Oletan, et Järvil ja tema muusikutel on puht korralduslikus mõttes mugavam valida partneriks juba olemasolev võimas kontserdikorraldaja Eesti Kontsert, sest tol on kõik vajalikud struktuurid ja võrgustik nii otseseks korraldamiseks kui ka info levitamiseks. Sellise n-ö valmis paketi valikuga tuleb aga paratamatult kaasa teatav jäikus ja vaikimisi käitumisjuhised publikule. Selle asemel, et lubada endal esimese 15 minuti jooksul lõdvestuda ja hüpnootiliselt korduva motiivi saatel kuhugi sisemaailma kanduda, ootas saal, et kohe hakkab midagi juhtuma. Samuti kaasneb traditsioonilise klassikakontserdiga eeldus publiku passiivsuseks ja oma toolil paigal istumiseks, mida kohalviibijad juurdunud traditsioonide tõttu tegidki – aga Nordic Pulse’i kontserdi lõpu tõusvas joones liikuv energia eeldanuks muusikaga kaasaminekut ja füüsilist aktiivsust. Seega soovitan niisuguse rännak-kontserdi formaadi parema ja sujuvama teostumise huvides loobuda soovist saada korralduslikult poolelt valmispakett ning otsida ja mõelda samm-sammult, kuidas soovitud eesmärgini jõuda. Võib-olla leitakse sobivam kaaskorraldaja mõnest teatrist või – miks mitte? – hoopis spordiareenilt?