Uuslavastus
“Magavad mehed”
Autor: Martin Crimp
Tõlkija: Erkki Sivonen
Lavastaja: Johan Elm
Kunstnik: Eugen Tamberg
Muusikaline kujundus: Kirill Havanski (Tartu Uus Teater)
Valguskujundus: Karmen Tellisaar (Endla Teater)
Osades: Piret Laurimaa, Andres Mähar, Linda Porkanen, Ken Rüütel
Esietendus 12. aprillil Vanemuise väikeses majas
Kuigi Vanemuise teatri kodulehel kirjutatakse, et “Magavate meeste” näol on tegemist “kaasaegselt teravama versiooniga Edward Albee` kultusnäidendist “Kes kardab Virginia Woolfi?””, ei maksa Albee lugu Vanemuise uuslavastusest otsida. Martin Crimpi ja Edward Albee näidendite vahel saab küll tõmmata paralleele, kuid Crimpi kirjutatud tekst kätkeb midagi hoopis absurdsemat ning müstilisemat.
“Magavad mehed” viib vaatajad keskealise abielupaari juurde, kes tunneb, et pole elus õigeid valikuid teinud. Tantsumuusika looja Paul on muutunud kibestunuks, ta mõtleb tihti minevikule, mil kõik tundus veel muretu ja pilvitu. Ülikoolis töötav Julia tunneb end üksikuna, mees ei näita tema vastu eriti õrnust. Naine mõtiskleb: kas tema ja Pauli kooselu olnuks teistsugune, kui neil leiduks laps? Juliat paistab elus kannustavat vaid tema karjäär, mis on seni edukas olnud. Paulile ja Juliale tuleb öösel külla noorem paar, kelle abiga hakatakse omavahelisi suhteid klaarima. Edasist on juba keerulisem selgitada…
“Magavad mehed” Autor/allikas: Heikki Leis
Kuigi Martin Crimp tegeleb näidendis tänapäeva ühiskonna murekohtadega nagu üksindus, suhete pinnapealsus, edukultus ja nii edasi, siis mõjub “Magavad mehed” kohati päris segasena. Nimelt ei ole lõpuni arusaadav, miks tegelased üksteisega niimoodi käituvad ning kuhu selle looga edasi tüüritakse. Lavastuse kavalehel väidetakse, et Crimpi dialoog võtab tihti absurdseid toone ning autor tegelaste elupagasit eriti ei ava, seega võib öelda, et loo vastuvõtt sõltub paljuski publikust ja lavastuslikest lahendustest.
Vanemuise uuslavastus on tükati sümbolistlik, vahel intensiivnegi, kuid saalis istudes ei tekkinud kordagi tunnet, et publik juhatatakse Crimpi loodud suhete rägastikust välja. Pigem suunatakse vaataja veel sügavamasse džunglisse. Andres Mähari kehastatud Pauli puhul ei saa selgeks, miks ta on eluga nii rahulolematu ja miks ta end oma külalisel suudelda palub. Kas Paul on jõudnud arusaamisele, et on tegelikult gei? Või soovib mees lihtsalt õrnust, lähedust tunda? Ken Rüütli mängitud Tilmanil on alaväärsuskompleks, mees teeb end pidevalt teiste ees maha ning tarvitab narkootikume. Miks? Ei tea. Võib-olla sellepärast, et elu on nii meeletult üksluine ja depressiivne? Selle selgitusega ma rahule ei jääks, sest see on liiga triviaalne ja elu lihtlabaseid vastuseid ei paku.
Kuigi Ken Rüütli mäng on kirglik, fokusseeritud ning ka teised näitlejad on sümpaatsed, valitses tegelaste osas niivõrd palju teadmatust, et empaatiat nende vastu eriti ei tekkinud. Piret Laurimaa suutis korraks Juliasse inimlikkust pikkida, tema roll hakkab elama hetkedel, mil tema tegelane peegeldab pulbitsevat ängi. Naise pilk muutub lähedust igatsevaks, kehakeel abituks, Julia frustratsioon oma karjääri osas mõjub siiralt. Linda Porkaneni kehastatud Josephine’i rõõmsameelsest fassaadist hakkas ka midagi mitmeplaanilisemat välja kooruma, ent seda vaid natu-natukene…
Laval leiavad aset ka seksistseenid, nimelt võtavad Tilman ja tema kaasa Josephine sisse selliseid poose, et kata alaealisel teatrikülastajal silmad kinni ja keera ise pea, et armunutele privaatsust anda. Kui nende stseenidega sooviti edasi anda, kuidas paarikese suhe on muutunud naudingukeskseks – seks ja narkootikumid annavad noortele justkui õnnetunde, mida argielu ei paku –, siis selline lahendus seda sõnumit kõige paremini kommunikeerida ei aidanud. Isiklikult tundsin kohmetust ja teadmatust, kuidas neid stseene vastu võtta ja kas need stseenid ka lugu jutustada aitavad. Seksuaalvahekorra kujutamisele sisulist põhjendust ei leidnud, nähtu mõjus labaselt.
“Magavad mehed” Autor/allikas: Heikki Leis
Küsitavustest hoolimata on lavastusel kaks suurt trumpi. Esimene on Kirill Havanski suurepärane muusikaline kujundus, mis andis edasi tegelastevahelisi pingeid. See tekitas tunde, et kohe leiab laval aset tunnete plahvatus, minus süttis huvi, mis loos edasi saab. Teine on Eugen Tambergi poeetiline kunstnikutöö, millele saab anda erinevaid tähendusi. Laval paikneb punane ring, mis meenutab oma kujult areeni. Sellel areenil hakkabki pihta “võimumäng”. Tegelased mõjuvad areenil kui gladiaatorid, kes kõik enda eest väljas on. Näitlejad tõmbavad omale lavastuse jooksul ette ka kilest põllesid, mis võivad tähistada tegelaste soovi end kaitsta või teist mustates ise puhtaks jääda. Ent selleks, et igale kunstnikutöö komponendile tähendus leida, tuleks lavastust mitmeid kordi vaatamas käia. Võib-olla lähekski muusikalise kujunduse, sümpaatsete näitlejate ja kunstnikutöö pärast?
Johan Elm paistab lavateoses tänapäeva pidetust ühiskonnast rääkivat, mis on sõnumina täiesti mõistetav. Sellegipoolest tundub, et lavastuses Martin Crimpi teksti tuumani tegelikult ei jõuta, selles peituvad mõtted jäävad justkui õhku rippuma, jättes vaataja pimedasse džunglisse pääseteed kompama.