Mehis Heinsaarel ilmus äsja novellikogu “Eesti keelde sukelduja”. “Delta” rääkis ta oma lugudest, enda inspiratsiooniallikatest ning oskusest puhata.
Heinsaar nimetab oma suurteks mõjutajateks August Gailitit, Peet Vallakut, Toomas Vinti, Ann Musta, Gabriel García Márquezi ja Franz Kafkat. “Lugedes Gailiti “Toomas Nipernaadit” rändab lugeja looga kaasa kekseldes või hüpeldes, seal on üles-alla rütm. See on mänguline rännak,” rääkis ta ja lisas, et “Karge meri” ja “Ekke Moor” on melanhoolsemad. “Aga ka seal on ta kerguse stiil säilinud.”
“Inimeste ajud on väga erinevad. Ühele lugejale meeldib üks autor ja teisele teine. Ajus on mingid rütmid, mis inimest maast madalast saadavad. Need elurütmi lained on geenidega kaasa antud ja vastavalt neile kujunevad välja inimese lemmikraamatud. Suurim viga, mida kirjanik teha saab, on hakata püüdma kirjutada kellegi teise moodi, keda justkui ostetakse rohkem või kes justkui mõtleb paremini. Selline ponnistus võib lõppeda hoopis kraavi sõitmisega,” sõnas ta.
Uus novellikogu “Eesti keelde sukelduja” on Heinsaare sõnul tihe, ühtlasi ka avar, ruumiline ja vaheldusrikas. Tema eelmisest novellikogust on möödas üheksa aastat ja selle aja jooksul ei ole ta enda sõnul otseselt novellikogu nimel pingutanud. Vastavalt meeleolule valib ta loo, millega tegeleda võiks, nii on paar juttu iga aasta juurde tulnud, mõnda lugu kirjutas ta peaaegu pool aastat. “Vahel hakkab lugu ise autorit dikteerima,” lisas ta.
Novellikogu nimilugu “Eesti keelde sukelduja” kadus koos kolmekümne teise käsikirjaga ära ning ta hakkas seda meeleheitlikult uuesti kirjutama. Peale seda leidis ta kadunud mapi üles, aga ta oli loo juba paremini ja sügavamalt uuesti kirjutanud. Pooltele õpilastele koolisüsteem ei istu ning ka Heinsaarel oli keskkoolis õppimisega raskusi, seega nimilugu on inspireeritud veidi ta enda kooliteest. “See lugu näitab, kui iseäralik ja ootamatusi täis võib olla inimese aju ja kuhu see isetahtsi välja võib tüürida,” rääkis ta.
Heinsaar arvas, et teda ennast on näha vähemalt pooltes lugudes. “Enne lugusid on ju alati elamine ja ka lugemine. On rändamised, olemised, mõtisklemised, ka tühiseisakud ja elu mõttetuse tajumise perioodid ning rõõmud, mis kõik saavad mingil hetkel kokku. Kui on positiivne pinge sees, piisab kellegi hea luulekogu lugemisest või aknast välja vaatamisest ja vahepeal kogunenu läheb paberi peale. See energia, mis on minusse kogunenud, kumuleerub ja valgub äraspidiselt paberile. Ka minu enda jaoks on ootamatu, kuidas mingi lugu võib kulgeda, aga ma arvan, et seal on mingid rütmid või jõnksud sees, mis mu enda elus olnud on. Need võivad olla nii peidetult, et ma ei pruugi sellest ise ka aru saada. Lood sünnivad loomulikult, elu enda energia kaudu,” rääkis ta.
Lugude tegelased otsivad kadunud kodu, miskit, milleni jõudes inimene tunneb, et ta on maailma, ümbritsevate inimeste ja iseendaga kooskõlas, õnnelik ning suudab õnne ka teistega jagada. Mitmed tegelased asuvad teele ning jõuavad välja Lääne-Eesti saarel või rannikul, kust nad leiavad oma kadunud kodu või otsitud seisundi. Heinsaar nimetas seda rännakuks, kus inimene seesmiselt puhastub.
“Kirjutamine on energiat rööviv tegevus. Kui liiga palju kirjutada, jääb kirjanik end kordama,” tõdes ta ja lisas, et parim variant on minna vahel nädalaks ajaks rändama või matkama, kuna see on korraga nii puhkus kirjanduse ahistavast sõnaruumist kui ka võimalus uut inspiratsiooni koguda.
Heinsaar leiab tegelastele nimed tihti surmakuulutustest, mille ta Karksi-Nuias katelt küttes ajalehtedest välja lõikab. Ta on võtnud mõned maagiliselt kõlavad nimed ka elust enesest, nii on ta saanud nimesid näiteks kunstnikelt. “Kõige alus on, et lugu oleks mõnuga loetav. Seal ei tohiks olla sellist eksperimenteerimise külma raskust. See jäägu pigem kuhugi mujale,” sõnas ta. Tema lugude raames võib aga tegelase narratiiv millekski ootamatuks muutuda ja viia loo klassikaliselt narratiivirajalt kõrvale.
Talvel tähtsustab Heinsaar oskust puhata, külastada sõpru, võtta aeg maha ja rääkida elust. “Meie kliima võib ju seda kiruda, aga samal ajal ta ulatab sellise hingede aja või hämara aja kandikul siinse kandi inimestele kätte. Kui osata näha seda kui kingitust, siis selline aeg võib olla omamoodi aeg sisemisi patareisid laadida, et kevadistele ja suvistele toimetustele ning rändamistele vastu minna,” lisas ta. November ja detsember on tema sõnul mõnusad endasse vaatamise kuud ja kinkide jahtimise asemel võiks need oma lähedastega veeta.