Värskelt ilmunud raamat “Isa, ma lasin endale linnu teha!” annab esmakordselt põhjaliku ülevaate Nõukogude Eesti tätoveerimiskultuurist. Ohtrate fotodega illustreeritud raamatu aluseks on laiapõhine uurimistöö keha märkidest, identiteedist ja põrandaalusest loovusest Nõukogude perioodil.
Tartu Ülikooli doktorant Oskar Poll uurib tätoveerimiskultuuri kujunemist Eestis. Tema magistritöö keskendus Nõukogude Eesti tätoveerimispraktikatele, nende tähendustele ning kultuurilisele taustale. Nüüd jõudis kogutud materjal ka raamatukaante vahele.
“Minu jaoks seostub see kõige rohkem nõukogudeaegse suhtumisega tätoveeringutesse. Kui me võtame Peeter Simmi kuulsa filmi “Tätoveering” 1977. aastast, kus Margus näitab enda tätoveeringut lausega “Isa, ma lasin endale linnu teha!” ja isa vastab: “Ongi kõik, nahk raisus. Sellest ei saa enne lahti kui sulle kirstu kaas peale pannakse.” See on miski, mis on nagu needus. Nüüd hakkab see vaikselt muutuma. Nüüd on tätoveering kaunistus, see ei ole enam lihtsalt see jama, mis su keha peal on,” rääkis Poll.
Etnoloogia, folkloristika ja rakendusantropoloogia erialal valminud uurimustöö tarbeks kogus Poll kuue aasta vältel materjali üle kogu Eesti, rääkis ja pildistas üles ligikaudu 200 inimese tätoveeringud.
“Palju on räägitud sellest, et ainult vangid tegid tätoveeringuid, kuid tegelikkus oli palju keerulisem – ka meremehed tegi, sõjaväes tehti, aga ka palju nooremalt tehti. Kõige nooremalt tehtud, mis ma kogusin, oli neljandas klassis. Ta luges raamatut “Maailma maad ja rahvad” ja seal oli Polüneesia tätoveeringutest juttu. Siis mõtles, et teeb endale ka tätoveeringu. Pärast sai kodus peksa selle eest muidugi,” meenutas Poll. “Ta ise tegi endale. Tavalise tušši ja tindiga koolipingis.”
Doktoriõpingute raames uurib Poll tänapäevaseid tätoveeringuid. Tema sõnul on tänapäevastel tätoveeringutel rohkem kunstiväärust kui Nõukogude ajal tehtud töödel.
“Tätoveering on alati seotud popkultuuriga ehk siis kujundid tulevad sellest, mis on parasjagu aktuaalne terves ühiskonnas, kui ka millise subkultuuriga see seotud on. Selles mõttes on tätoveering praegusel ajal kõvasti rohkem kunstiga seotud.”
Tätoveerimise arengulugu Eestis on Polli sõnul rikkalik ning nüansirohke, seega jagub uurimisteemasid ka tulevikku.