Sarnasel teemal arutleb Postimehe Nädala suures intervjuus kirjanik Sofi Oksanen, kes peab vene inimesi kaasosalisteks Vladimir Putini ja Kremli metsikustes ukrainlaste vastu. Tõepoolest, kui jälgime osavõtmatult kellegi röövimist ning peksmist linnatänaval, oleme osalised, sest kuritegu saab võimalikuks meie passiivsuse tõttu.
Omaette küsimus oleks muidugi, mida venelased saaksid ette võtta. 25. veebruaril 2022 seisis Anastasia Nikolajeva tühja paberilehega Doni-äärse Rostovi tänaval, mille eest sai ta kaheksa päeva aresti. Sarnaseid juhtumeid oli Moskvas, Novosibirskis ja Nižni Novgorodis. Praeguseks on karistused oluliselt karmistunud ning inimene võidakse saata aastateks kolooniasse sõjavastase mõtteavalduse eest töökollektiivis või poes.
Ent kas hirm on piisav õigustus? Paljud teisedki rahvad on ajaloos seisnud silmitsi brutaalsete režiimidega. Jah, protestijad on riskinud vangla, töökoha kaotuse, isegi eluga. Ometi ei jäänud nad täielikult vait. Ka Venemaal leidub jätkuvalt üksikuid protestijaid. Poliitvangid, Aleksei Navalnõi kaasvõitlejad, anonüümsed aktivistid, kes levitavad infot, ja paljud neist, kes on emigreerunud, et mitte sattuda rindele või elada vabas maailmas. Nende olemasolu näitab, et jätkuvalt leidub inimesi, kes ei lepi Venemaa sõjakuritegudega vaikides.
Head venelased on Venemaal olemas, kuid nende vaikimisest pole kasu ei ukrainlastel, meil ega ka mitte Venemaal endal.
Siiski ei saa eirata fakti, et enamik Venemaad on jäänud vaikseks. Osalt on põhjuseks Putini süsteemi aastatepikkune töö. Venemaa kollektiivne mälu ei toeta massilist kodanikuallumatust. Samuti on propagandamasin oskuslikult loonud illusiooni, et sõda on Venemaa ellujäämise küsimus.