Mulle väga meeldivad Ruben Östlundi filmid – nii „Force Majeure“, „Ruut“ kui ka „Kurbuse kolmnurk“ – ja soovitan vaatamiseks kõigile, kellele meeldib absurd ja satiir. Olukorrad, kuhu tema tegelased satuvad, on nii jaburad, et ajavad lihtsalt naerma. Östlundi filmid pakuvad mõtteainet, aga hea huumoritaju ei muuda elamust liiga tõsiseks.
Olen näinud pea kõiki filme, kus Al Pacino mänginud, ja „Dog Day Afternoon“ kuulub nende hulka, mis eriti eredalt meeles. Lugesin kuskilt, et 1975. aastal ilmunud filmi proovid olid teaterlikud – see tähendab, et tehti palju proove ja kogu film mängiti enne kaameraid otsast lõpuni läbi. Ja seda on tunda, sest dialoogid on väga sujuvad ja loomulikud. Lisaks heale loole muudab see filmi minu jaoks meeldejäävaks.
Kõige lahedam joonisfilm, mida olen näinud. Lugu tulevikumaailmast, kus inimesed on siniste olendite koduloomadeks. Lisaks ilusale pildile käib filmiga kaasas suurepärane originaalmuusika, millest oskan muusikuna lugu pidada.
Mõni aasta tagasi teel Sloveeniast koju hakkasin lennujaamas vaatama, kuidas Robert Pattinsoni ja Willem Dafoe tegelased hakkavad koos aru kaotama. Olin ka ise väsinud ja sürris tujus, seega kaikus filmivalik eriti hästi minu enda meeleoluga kokku. Soovitan, kui tahad vaadata midagi veidrat.
Südamlik ja liigutav. Olin suvel Riias ja ööbimispaiga teler soovitas mulle seda filmi. Aeg ja koht tundus õige. Ei mäleta, et oleksin dialoogita joonisfilmile niimoodi kaasa elanud.
„The Matrix Resurrections“
Ei oskagi midagi öelda. Olin küll kinos lõpuni, aga filmist suurt ei mäleta. Esimest Matrixi vaatan see-eest aastas korra või paar ikka! Aga uusimat – ei soovita.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
Saada
Kommenteeri
Loe kommentaare