Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku Karl Martin Sinijärve raamatusoovitustesse maandus sel nädalal neli teost: kodumaised luulekogud “Hundiratas” ja “Kaks hunti”, Jo Nesbø uusim romaan “Hunditund” ning Rakel Helmsdali teos “Kui kõmiseb kõu”.
Eeva Park “Hundiratas” (2025) ja Murca “Kaks hunti” (2025)
Mõnes mõttes ei saaks nood kaks huntjaid nimesid kandvat luuleraamatut üksteisest erinevamad ollagi. Ent ootamatul kombel, kuna nad juba korraga kätte sattusid, selgus, et neid sobib suurepäraselt vaheldumisi lugeda.
Eeva Pargi poeesid viivad justnagu autoriga koos kujuteldava laua taha ühes mõtteid mõlgutama, Murca sõnavoog aga hakkab end ise lugeja peas kõva häälega ette lugema või lausa laulma. Võib juhtuda, et avastad end Murca puhul päriselt üle pika aja valjusti etendusluulet lugemas ja siis peagi täheldad mõtlikku üminat ka Eeva Pargiga kaasa liikudes.
Ütlemata head näited tänase luule jätkuvast elususest ja kõrgest tasemest. Muidugi on Murca puhul rohkem keelemängu ja rütmirõõmu ning Park pigem looduslähedasem ja hillitsetum, aga ikkagi on mõlemal päris ohtralt teemasid ja lähenemisviise ning nauditav sõnavaldamine. Luules köeb, näikse kujunevat vägagi mitmekirev luuleaasta.
Jo Nesbø “Hunditund” (2025) ja Rakel Helmsdal “Kui kõmiseb kõu” (2025)
Kui juba huntlike pealkirjadega raamatuid tulema hakkab, ei saa kaks kolmandata jääda ning hea tänapäevase põneviku sõpradele tuleb ikka meelde tuletada, kui mõni päris uus Nesbø ilmub. Ilmub neid ju palju, ka kordustrükke ning uutes ühtlustet kujundustes ning ega olegi nii lihtne järge pidada.
“Hunditund” on autori värskeim teos, mis algupärandina kannab hoopis pealkirja “Minnesota”. Põhjendatult, sest Nesbø eemaldub oma sissetallatud radadelt ja toimetab sedakorda hoopis Ühendriikides. Uued lood, uued tegelased (kuigi natuke ikkagi Norra päritolu), ajastuks natuke lähedasem ja natuke kaugem lähiminevik. Vana hea kvaliteet ja selge soovitus.
Hoopis uudisväärtuslikum on Fääri saarte kirjanduse järjekordne esileastumine eesti keeles. Mõni väiksem kirjandus ei pruugiks pildile pääsedagi, kui poleks mõnd innukat vahendajat ja väljaandjat, kes toovad kauget sõnakunsti me lugeja ette. Fääri saartel on Eestis õnne olnud.
“Kui kõmiseb kõu” on justnagu lasteraamat, kuid päriselt ikkagi kõigiraamat. Ja väga omapärane. Autori poolt ohtralt ja imeilusasti illustreerituna on siin sõprust ja soojust, ent ka tumedamaid hoovusi, millest ei räägita otse ja lihtsustatult, vaid delikaatselt mõista andes. Nii et lisaks loole endale leidub mitu kihti ja mitmekordne lugemismõnu. Sumeduse ja tumeduse tasakaalu tabamine on krutskiline kunst, ent kui see nõks käes on, teeb tulemus meele korraga rõõmsaks ja mõtlikuks. Kindla peale minek igas vanuses ja igasuguse raamatueelistusega inimestele.