Foto: erakogu

Tartu Ülikooli terioloogid kirjutasid 4. detsembril ERR-is arvamusartikli “Tartu Ülikooli terioloogid: miks me kardame hunte, aga mitte enda otsuseid?“. EJS soovib siinkohal selgitada, mis on artiklis jahinduse ja ulukite seisukohalt valesti või eksitav.

Lotka–Volterra mudel siin ei toimi

Terioloogid mainisid, et kiskja-saaklooma dünaamikat kirjeldab väga hästi Lotka–Volterra mudel. See aga ei kehti reaalses Eesti looduses. Artikkel rajab osa jutustusest klassikalisele kiskja-saaklooma mudelile, mis aga eeldab stabiilset keskkonda, ühtlast maastikku, inimtegevuse puudumist ning ühe kiskja ja ühe saakliigi süsteemi. Eestis ei ole nendest ükski eeldus täidetud.

Meie maastik on väga killustatud, intensiivselt majandatud ja majandatakse nii metsa- kui põllumaad. Ka kaitsealadel on kohati aktiivne majandamine, nagu näiteks karjatamine ja niitmine, sest kaitse eesmärkide hulgas on ka inimtegevusena tekkinud maastike kaitsmine. Loodus on tugevalt inimesest mõjutatud ning kiskjatel ja saakloomadel on toitumiseks palju alternatiivseid liike. Lotka–Volterra mudel on meie tingimustes pigem hariduslik illustratsioon ja selle kasutamine usutavate järelduste tegemiseks looduses pigem naiivne.

Inimene pole „superkiskja“

Sama naiivne jahinduse seisukohalt on väide, et: „loodus ise hoiab tasakaalu”, see ei vasta tegelikkusele. Ökosüsteemid ei taastu tänapäeva killustatud kultuurmaastikul automaatselt ega saavuta ise tasakaalu, kuna kiskja-saaklooma süsteem ei toimi loodusliku kujul.

Inimene pole kindlasti „superkiskja” – kisklussurve ulukipopulatsioonidele on võrreldamatult madalam kui suurkiskjate oma. Artiklis väidetakse, et inimene jahib nii kiskjaid kui saakloomi ja seega “täidab superkiskja rolli”. Tegelikult kütib jahimees vaid väikese osa populatsioonist aastas, selle, mis on teadlaste poolt soovitatud, tavaliselt vähemgi, vahel oluliselt.

Suurkiskja võtab enda tarbeks ca 10–30%, sõltuvalt loomulikult liigist. Samas kiskja mõju on aastaringne ja valikuline põhirõhk on noortel loomadel ja ka haigetel. Jahimehe mõju on rangelt reguleeritud ja teadlaste poolt suunatud küttimismahtudega.

Seega on inimene populatsiooni nii-öelda majandaja, mitte ökosüsteemi tippkiskja.
Võrdlus on ökoloogiliselt vale ja teaduslikult põhjendamatu.

Metskits langes madalseisu teiste tegurite tõttu

Artiklis jäetakse mulje, nagu oleks 2019–2020. aastal metskitse arvukuse langus põhjustatud olulises osas ka küttimisest. Tegelikkuses langetasid põhiliselt populatsiooni tolleaegsed väga karmid ja lumerohked talved, mis koos haigustega ongi peamised metskitse arvukust kõige rohkem mõjutavad tegurid.

Ulukiuurijad keskkonnaagentuurist on kogu aeg väitnud, et jahimehed ei suuda metskitsede arvukust mõjutada. Loomulikult me sellega 100% nõus ei ole, aga omajagu on selles ka tõde. Raskete talvede suurt suremust võimendas veel ka suurkiskjate surve ilvese ja hundi poolt, kes tänu sügava lume ja jääkooriku olemasolule murdsid võrreldes tavapärasega rekordiliselt palju metskitsi.

Artiklis on kirjutatud, et jahipiirangute toel kehvast seisust taastunud metskitsepopulatsiooni hakati aga üsna agaralt taas küttima ning jõuti isegi mitmete aastate suurimate küttimismahtudeni. Tegelikult polnud ju mingeid ametlikke jahipiiranguid. Jahimehed olid ja on alati ise olnud need, kes tegelikult ja päriselt hoolitsevad metskitse eest. Just see aeg näitas, et ulukite arvukuse reguleerimine ei tähenda jahimeestele mitte ainult selle vähendamist, aga ka tõstmist. Kuna arvukus oli madal, siis jahimehed ei küttinud metskitsi ja ootasid, kuni arvukus taastus.

Sama protsessi võib märgata ka praegu. Praktikas ongi nii, et kui jahimeeste arvates on ametkondade poolt ettenähtud küttimismahud liialt suured, siis ollakse küttimisega pigem ettevaatlikud.

Seakatku põhilevitaja on siiski inimene

Väide, et hundi küttimine soodustab seakatku levikut, ei ole teaduslikult tõestatud. Kuigi on üksikud hüpoteesipõhised uuringud, mis on näidanud, et hunt võib eemaldada raipeid ja võib eelistada haigeid isendeid. Siiski näitab Euroopa SAK-i epidemioloogia, et viiruse levikus on peamine roll inimesel. Hunt ei aeglusta seakatku levikut ulatuses, mis suudaks muuta haiguskontrolli poliitikat.

Kiskjad võivad viiruse fooni küll seedeorganite kaudu vähendada, kuid nende ökoloogiline mõju on väike võrreldes viiruse keskkonnakindlusega ja inimese rolliga. Seega artikli väide “hundi küttimine suurendab katku levikut” on liialdus ning teaduslikult tõendamata.

Lisasöötmisele on juba aastaid keeld

Väide, et metssea arvukust hoitakse söötmisega looduslikust kõrgemal, ei ole enam aastaid tõene. Aastast 2015 kehtib metssea lisasöötmise keeld, rakendatakse vaid peibutussöötmist eesmärgiga küttida ja omada mingitki ülevaadet, palju meil metssigu on.

Eestis pole metssead tänaseks kümmekond aastat regulaarselt söödaplatsidel toitunud. Kes midagi metssigade lisasöötmisest teab, mõistab, et aastaringne toitmine ei toimi. Metssead on näiteks põllukultuuridel ja need on suured alad. Samuti on suurenenud maisi külvipind.

Suurkiskjatel läheb pigem hästi

Ei ole õige väita, et suurkiskjad on Eestis kehvas seisus. Hundi, ilvese ja karu populatsioonid on ajalooliselt arvukuse osas kõrgeimal tasemel. Viimaste kümnendite jooksul on tegelike hundikarjade arv rekordkõrge, ilvesepopulatsioon on stabiilne, karu arvukus on plahvatuslikult kasvanud, kaugelt üle 1000 isendi.

Seega pole Eestis suurkiskjate populatsioonidele ohtu ja artikli narratiiv suurkiskjate olukorrast ei vasta tegelikkusele.

Linnainimene ei vastuta

Sallivus suurkiskjate suhtes on meie arvates ka kahjuks halvenenud. Suurlinna inimesed on teoorias küll positiivsed, kuid praktilist vastutust nad ei kanna. Artiklist võib aru saada, et tavainimene on positiivne, jahimehed ja põllumehed negatiivsed ja seetõttu peaks otsuseid tegema ühiskond tervikuna.

Probleem on aga selles, et linnainimene ei ela kiskjaga koos ega kanna riske. See, et otsuse aluseks võetakse emotsioon, on olemuslikult vale. Kõige rohkem on meie arvates kurja tehtud nn head sooviva emotsiooniga nunnudest.

Loodushoidu ei saa rajada emotsioonidele ega neist lähtuvatele uuringutele, vaid reaalsele riskile ja piirkondlikule taluvusvõimele. Kusjuures see taluvusvõime ei ole ainult bioloogiline vaid ka majanduslik ja sotsiaalne. Artiklis püütakse vähendada reaalse kontakti ja vastutusega inimeste arvamuse kaalu, mis on nii demokraatlikult kui ka ökoloogiliselt üsna problemaatiline.

Soomaa juhtum

Artikli narratiiv on poliitiliselt kallutatud ja väldib reaalseid konflikte. Veiste murdmine Soomaal ei ole loogiline käitumine, vaid õpitud häiringuline toitumismuster, mis muudab karjad ohtlikuks ka tulevikus. Sellest tulenevalt on ainuõige keskkonnaameti otsus sellised isendid eemaldada loodusest.

Lihaveiste murdmine on tingitud eelkõige toidubaasi vähesusest, eelkõige metskitse olematust arvukusest. Ka metssigadest on kohalike sõnul ringi liikumas ainult täiskasvanud isendid ja neid on vähe. Kogu metssigade juurdekasv on ära söödud.

Kusjuures Soomaal ei saa kuidagi jahimehi süüdistada metskitsede ega metssigade vähesuses, seal jahipidamist pole. Senikaua, kui piirkonnas oli metskitsi piisavalt ja samuti metssigu, olid veise murdmised marginaalsed ja talutavad. Murdmised suurenesid siis, kui hundikarju tuli juurde ja looduslik toidubaas nende poolt sattus talumatu surve alla ja sisuliselt hävitati.

Samuti pole karjakasvataja töö paindlikkus lihtsalt kultuuriline valik – Eestis pole kahjuks võimalik hoida kõiki karju ööpäev läbi valve all. Lapsi ei tohi karja saata ja ega ei tea, kas vanemadki sellises olukorras seda lubaksid.

Artikkel püüab süüd veeretada majandajale, mitte arvestada kiskjate muutunud käitumisega.

Lühidalt kokkuvõtteks

  • Lihtsustatud ökoloogiline mudel ei kirjelda Eesti tegelikku loodusdünaamikat.
  • Inimest ei saa käsitleda superkiskjana, sest mõju looma populatsioonidele on väike ja küttimine on teaduslikult reguleeritud ning kontrollitud.
  • Metskitse arvukuse langus ei ole jahimeeste põhjustatud, vaid see on eelkõige tingitud ülisuurest kisklussurvest.
  • Ilvese ja metskitse seost esitatakse valedest alustest lähtuvalt.
  • Hundi roll seakatku piiramises on ilmselgelt liialdatud.
  • Metssigade lisasöötmisest tingitud arvukuse tõus on aastate tagune teema, mitte praegune olukord.
  • Eesti suurkiskjate arvukus on rekordkõrge, mitte ohus, sellest on aru saanud ka tavakodanik.
  • Otsuseid ei saa rajada ainult linnainimeste nn positiivsetele hoiakutele ehk emotsioonidele.
  • Karjakasvatajatele ja jahimeestele suunatud süüdistused on ühekülgsed ega kajasta tegelikke olusid.

Loomulikult peab artikli puhul arvestama ka sellega, et tegemist on eelkõige hundi ja koera populatsioonigeneetika ja -genoomikaga tegelevate teadlastega. Meil tuleb aga vaadelda tekkinud probleeme hoopis laiemalt pinnalt. Karud, hundid, ilvesed, sõralised, sigade Aafrika katk, inimesed, majandus, sotsiaalne taluvus jms. Koosmõjude analüüsiks peab vaatama palju suuremat pilti. Hundi geneetika on siin ainult üks kitsas valdkond. Ehkki väga oluline.

Ka jahimehed näevad siin tulevikus huvitavat ja põnevat koostööd selle ala teadlastega. Saame abistada vajaliku biomaterjali kogumisega ja oleme huvitatud tulemustest. Osaleme ka praegu mitmetes monitooringu- ja teadusprojektides, nagu marutaudi järelkontrolli materjali kogumine LABRIS-ele analüüsideks, Lääne-Niiluse viiruse projekt Maaülikooliga jt.

EJS