Kas jalgpall võtab teistelt spordialadelt ära võimalikud maailmameistrid ja olümpiavõitjad? Ja kui võtabki, mis siis?
- Lugu ilmus esialgselt novembrikuu Jalkas.
Olümpiavõitja Erki Nool on kõva mees. Selles ei kahtle ilmselt keegi. See, kuidas ta omal ajal tuli hoolimata vaesusest ja keerukatest oludest läbi tulest, veest ja vasktorudest ja maakera kuklapoolel dramaatilise võistluse järel lõpuks olümpiavõitjaks krooniti, jääb Eesti spordis alatiseks ikooniliseks maamärgiks ja see mõjutab meie spordielu ka 25 aastat hiljem. Kas meie spordis oleks kümnevõistlus ilma Nooleta endiselt sedavõrd tähtsal kohal?
Juba sportlaskarjääri ajal paistis Nool silma sellega, et ei kartnud teha suuri sõnu, öelda välja suuri eesmärke ja põrutada otse ja ausalt. Tema intervjuud olid ja on endiselt huvitavad ja populaarsed, tema mõttekäiku on põnev jälgida isegi siis, kui kõikide argumentidega nõus ei ole.
Oktoobri alguses käis Nool külas Delfi spordisaates “Mis tunne on?”, kus rääkis vestluses Jaan Martinsoniga nii oma 25 aasta tagusest olümpiavõidust kui ka Eesti tänapäeva spordi valukohtadest üldisemalt. Praegune kergejõustikutreener ja omanimelise kergejõustikukooli vedaja esines seal üsna terava jalgpallikriitikaga, mis sai vastukaja mitmel pool meedias: “Tulevikus hakkavad meil üha rohkem ja rohkem tooni andma naissportlased, nii kergejõustikus kui teistel aladel. Meie poistemassi võtab jalgpall endale ära.
Kui kümnendal eluaastal lähed ja neljateistkümnendaks otsustad, et rohkem jalgpalliga ei tegele, siis on tegelikult rong läinud. Kõik, kes Eesti jalgpalli treeningumetoodikat mõistavad, need näevad, et ühtegi spordimeest selle pealt ei tule. Kahjuks nii on. Muidugi tegelevad nad liikumise ja harrastamisega, tore, aga kui räägime tippspordist, siis jalgpall riisub väga mõnusalt koore ära.
Teisalt loomulik – Lionel Messi teenib aastas sada miljonit, Cristiano Ronaldo mitusada miljonit … Kui ma Viimsis elan, siis viin pojad S-klassi mersuga ikka jalgpallitrenni, arvates, et ka minu laps hakkab saama vähemalt 100 milli, selline on unistus ja soov ja tahe. See käib käsikäes, miks teatud alad Eestis tooni annavad. Ei, ma ei halvusta jalgpalli, aga see on reaalsus.”
Vaid kolme lõiku mahtuv Noole väljaütlemine ei pruukinud tema meelest jalgpalli halvustada, kuid teravaid nooli tuli sealt sellest hoolimata koguni kolmest küljest. Proovime öeldut faktidega ilmestada.
Väide 1: jalgpall riisub endale poistemassi
Spordiregistri andmed algavad aastast 2010 ning selle aja jooksul on aasta lõikes jalgpalli harrastavate poiste arv tõesti kasvanud sisuliselt kaks korda – 2010. aastal harrastas jalgpalli 9023 poissi, tänavu on see arv 18 819.
Selle järgi võib esialgu tunduda, et Noolel on tuline õigus, aga samal ajal on sisuliselt samas tempos kasvanud ka teiste alade harrastatavus. Kui 2010. aastal moodustasid jalgpallipoisid kogu noorte poiste sporditegijatest 21 protsenti, siis 2025. aastal on see 24,9 protsenti – ehk et tõus on olnud üsna väike. Vahepeal on see osakaal käinud ka teisel pool veerandi piiri – 2016. aastal oli see suhtarv näiteks 25,9 protsenti, 2022. aastal 25,3 protsenti. Ehk massi riisumisest on tegelikult keeruline rääkida. Kas tegu on kõige perspektiivikamate sportlastega? Väga raske hinnata, sisuliselt võimatu mõõta.
Küll aga viitavad arvud pigem sellele, et otseselt kergejõustiku arvelt ei kao poisid sugugi jalgpalli rüppe. Kergejõustikku harrastavate poiste arv on viimase 15 aasta jooksul suuremalt jaolt ainult õrnalt kasvanud, jalgpalli harrastajate arv lihtsalt väga selgelt suurenenud.
Kõrvalolevalt graafikult on näha, et väga selgelt on vaatlusperioodi jooksul kasvanud veel näiteks ujujate arv, samuti on pärast vahepealset langust olnud nool kergelt ülespoole ka korvpallil. Võrdluseks lisatud tennise ja võrkpalli puhul on poiste arv olnud suure muutuseta.
Väide 2: Eesti jalgpalli treeningumetoodika on kehv
Kõige subjektiivsem väide, millele konkreetsete arvude või näitajatega vastata on keeruline. Pole kahtlustki, et selles osas on võimalik Eesti jalgpallil tohutult juurde panna. Samas toob Nool välja, et sellest, kes on kümneaastaselt jalgpalli kasuks otsustanud ja hiljem loobunud, enam tippsportlast ei saa.
Hea vastupidine näide võiks Noole jaoks olla lähedalt võtta: meie hetke parim kergejõustiklane kümnevõistleja Johannes Erm hakkas ju kuueaastaselt FC Flora noortesüsteemis jalgpalli mängima ning võttis kergejõustiku põhialaks alles 2011. aastal 13aastaselt. Kas tema polegi siis tippu jõudnud?
Muidugi oleneb palju sellest, kuidas tippsporti defineerida, aga profijalgpallureid on meilt ju samuti siiski sirgunud omajagu. Karl Jakob Hein ja Karol Mets mängivad mõlemad Saksamaa Bundesligas, Maksim Paskotši tugevas Belgia liigas ja nii edasi. Alati võiks “tabavusprotsent” mõistagi parem olla, kuid … kui palju on meil üldse kokku näiteks profikergejõustiklasi? Selliseid atleete, kes teenivad elatise kergejõustikku tehes? Arvestades, et jalgpalli mängib 21 499 noort ja kergejõustikuga tegeleb 7365 noort, peaks iga kolme profijalgpalluri kohta olema meil üks profikergejõustiklane, et sealne “tabavusprotsent” oleks vähemalt sama hea.
Loomulikult annan endale aru, et need spordialad on väga erineva iseloomuga ja kergejõustikus profiks saamine nõuab maailma või vähemalt Euroopa üsna teravas tipus olemist, aga olen alati olnud seda meelt, et teenitavad summad annavad üldiselt väga hästi aimu sellest, milline on igal alal konkurents ja kui väärtuslikuks selle harrastamist peetakse. Mis teha – Vlasi Sinjavskit käib igal nädalavahetusel vaatamas üle viie tuhande inimese, Johannes Erm või Rasmus Mägi saavad sellise publikumi ees esineda vaid suurvõistlustel.
Väide 3: lapsed viiakse jalgpallitrenni, sest jalgpallurid teenivad palju
Nool möönab ka ise, et on loomulik, et vanemad viivad lapsed jalgpallitrenni, sest tippjalgpallurid teenivad pööraseid rahasummasid. Võimalik ja ilmselt on tõsi, et see ongi osaliselt nii, aga miks ei ole säärast tungi siis korvpallitrenni? Või on lapsed kossutrennis ka seepärast, et emad-isad loodavad põnnidest kasvatada rahalaevnikud?
Saudi Araabia liigas makstavad kolossaalsed summad teevad Cristiano Ronaldost sel aastal endiselt kõige enam teeniva sportlase maailmas, aga kui näiteks võrrelda jalgpalli ja korvpalli kõige tugevamaid liigasid (Premier League’i ja NBA-d), siis võib tunduda üllatavana, aga NBA paremad korvpallurid teenivad tunduvalt rohkem kui Premier League’i tippmängijad.
Võrdlesin kättesaadavate andmete põhjal hiljuti Premier League’i ja NBA põhipalkasid (nendele lisanduvad veel igasugused boonused) ja olin lausa pisut jahmunud, kui avastasin, et Manchester Citys isegi jalgpalli mõistes megapalka (ümmarguselt 30 miljonit eurot aastas, miinus maksud) teeniv Erling Håland ei mahuks NBAs koguni 40 enim teeniva mängija sekka.
Äkki peitub põhjus, miks massid jalgpalli harrastavad, siiski kuskil mujal? Mängu lihtsuses, ülemaailmses populaarsuses, võimes palju erineva tausta ja tasemega noori ühendada?
Tüdrukutejalgpall on tennisest ja korvpallist möödunud
Erki Noole väljaütlemise järgi võis jääda mulje, nagu tüdrukud jalgpalli ei mängikski. Tegelikult näitavad arvud, et viimase 15 aastaga on ka Eesti tüdrukud üha rohkem jalgpalli enda jaoks avastanud. Võtsime võrdluseks samad spordialad nagu poiste graafikul – kui poiste puhul oli jalgpall juba 2010. aastal selgel esikohal, siis tüdrukutel oli 15 aastat tagasi täpselt vastupidi: jalgpall alustas viimaselt kohalt.
15 aastaga on taas meeletu tõusu teinud ujumine, mille harrastajate arvu kasv ei näita pidurdumise märke. Jalgpall on tüdrukute seas praeguseks kolm korda populaarsem kui 15 aastat tagasi, olles juba tükk aega tagasi mööda läinud languses olevast korvpallist ja natuke aeglasemalt laienenud tennisest. Tüdrukute seas on pallimängudest viimastel aastatel parima kasvu teinud võrkpall, mis oli veel näiteks 2019. aastal napilt jalgpalli seljataga, kuid on nüüd vutist ette rebinud. Kergejõustik on kogu vaatlusperioodi ajal olnud selles tabelis teisel kohal, kuid on teised alad endale märgatavalt lähemale lubanud.
Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.