Krõvorivnia küla keskus. Foto: Jaanus Piirsalu
Keegi neist, kellega Postimees Krõvorivnias rääkis, ei uskunud enam sõja kiiret lõppu. Samamoodi ei toetanud keegi neist president Volodõmõr Zelenskõid. Jah, tal on teeneid Ukraina ees sõja alguses. Jah, presidendi institutsiooni tuleb austada. Aga oleks parem kui Zelenskõi enam presidendiks ei kandideeriks – selline oli kõikide arvamus.
«Võim on teinud kõik, et diskrediteerida Ukraina patriotismi, aga minu meelest on ühiskond endiselt tugev nagu Hiina müür,» ütleb Natalja Dželema.
«No öelge mulle, kas Euroopas suudaks keegi elada nädalate, kuude kaupa nii, et 10–15 tundi päevas pole elektrit ja keegi ei hädalda,» küsib ta, viidates ulatuslikele pidevatele elektrikatkestustele Venemaa raketi- ja droonirünnakute tagajärjel.
Krõvorivnia külavanem Dmõtro Klõitšuk. Foto: Jaanus Piirsalu
Külavanem Dmõtro ütleb, et loodab peale sõja lõppu valimistel sõjaväelaste peale. «Võib-olla oleks meile vaja seda sõjaväelaste võimu, et teha vajalikud muutused (riigis),» arutleb ta. «Ma väga loodan tegelikult sõjaväelaste peale. Nii praegu kui ka hiljem.»
15-aastane Vanessa ja 17-aastane Eduard ütlevad, et nende pered on sõja ajal muutunud palju kokkuhoidvamateks, rohkem otsitakse üksteise lähedust.
«Ma olen hakanud rohkem uskuma Jumalat, rohkem armastama oma maad, oma kultuuri,» ütleb Vanessa, kellel on sõja ajal muutunud tulevikuplaanid. Varem tahtis ta kindlasti minna välismaale õppima, aga nüüd tahab Lvivis õppida rehabilitatsiooni ja psühholoogiat, et aidata sõjast tagasi tulevaid mehi ja naisi.
Vanessal sõdib palju sugulasi. Tema lihane vend läks 18-aastaselt vabatahtlikult sõtta ja hukkus eelmisel aastal 19-aastaselt.