Euroopas räägitakse küll Ameerika Ühendriikide „reetmisest”, aga julgeolekugarantiide osas on vähemalt Soome poliitika „keegi teine, aga mitte mina”, kirjutab MTV Uutiste ajakirjanik Jouko Luhtala.
Soome ei anna Ukrainale julgeolekugarantiisid, teatas peaminister Petteri Orpo teisipäeval.
Eelmisel päeval rääkisid Euroopa juhid telefonitsi. Prantsusmaa president Emmanuel Macron hoiatas: „On võimalik, et Ameerika Ühendriigid reedavad Ukraina territoriaalküsimuses ilma selguseta julgeolekugarantiide osas.” Prantsuse presidendi kantselei on aga eitanud, et Macron oli reetmisest rääkinud.
Euroopas räägitakse küll Ameerika Ühendriikide „reetmisest”, aga julgeolekugarantiide osas on vähemalt Soome poliitika nüüd „keegi teine, aga mitte mina”.
Soome vaatenurgast on lahendus täiesti mõistetav.
Arutelu julgeolekugarantiide üle ägenes, kui USA rahulepingu eelnõus mainiti julgeolekugarantiide osas Soomet.
Juba septembris rõhutas president Alexander Stubb: „Me ei saada soomlasi Ukraina rindele”.
Siiski võib küsida, kuidas Soome saab koos teiste Euroopa riikidega nii veendunult nõuda teistelt, eriti Ameerika Ühendriikidelt midagi, milles me ise ei ole valmis osalema?
Ukraina president Volodõmõr Zelenski on muidugi öelnud, et ainuüksi Euroopa julgeolekugarantiidest ei piisa. Selle kilbi taha aga igaveseks peitu pugeda ei saa.
Vähemalt tundub selge, et Soome keerab nüüd uue lehekülje.
Ja sellel leheküljel seisab: Venemaa ja president Vladimir Putin võidavad Ukraina sõja. Nüüd tuleb see uus lehekülg meile, soomlastele maha müüa.
Samadele soomlastele, kellele on öeldud, et „meie ülesanne on toetada Ukrainat nii palju ja nii kaua kui vaja”.
Uut lehekülge piiluti juba, kui Ukraina võidu asemel hakati üha enam rääkima „õiglasest rahust”.
Kolmapäeval õigustas president Stubb uut lehekülge.
Reaalsus on see, et rahu võib olla kas hea, halb või mingi kompromiss, ütles Stubb MTV uudistele antud intervjuus.
Reaalsus on ka see, et meie, soomlased peame valmistuma hetkeks, mil rahu saabub, ja kõik õiglase rahu tingimused, millest oleme viimase nelja aasta jooksul palju rääkinud, tõenäoliselt ei täitu, jätkas president.
See reaalsus on olnud selge neile, kes on sõda jälginud muul viisil kui poliitikute suhkruvatikõnede kaudu, hiljemalt siis, kui Ukraina vasturünnak 2023. aasta suvel ebaõnnestus.
Enne president Donald Trumpi teist ametiaega avaldati süüdistusi tema rahuplaani kohta, mida kirjeldati kui „kohutavat”, kuna Ukraina kaotaks Donbassi ja Krimmi.
Tegelikkuses oli ja on see plaan siiani realism, sest sellel lasti ja on lubatud olla realism.
Nüüd ütleb Soome juhtkond seda valjusti välja. „Õiglasest” rahust loobumisest on saanud reaalsus, mida ei taheta ega saa muuta.
Oleks rumal väita, et Soome üksi oleks saanud olukorda muuta. Poleks saanud, aga Euroopa koos oleks võinud olla teistsugune jõud.
2022.aasta veebruaris ütles president Sauli Niinistö sageli korratud sõnad: „Nüüd on maskid langenud, nähtav on vaid sõja külm pale””
Tol ajal oli jutt Venemaa ja Putini maskist.
Viimaste nädalate läbirääkimiste ja USA juba kõrvale jäetud Venemaa-meelse rahuplaani tõttu on Euroopa ja Soome pidanud maskid omaenda nägudelt eemaldama.
Nende taga on Euroopa, mis ei püüa üksi Venemaad „õiglasele” rahule sundida, ja Soome, mis ei kavatse osaleda julgeolekugarantiides, kuid Orpo sõnul „aitab julgeolekukorraldustega ja nende kahe vahe on tohutu”.
See ei ole aga Euroopa liidritelt ära võtnud võimalust Ameerika Ühendriikidele moraali lugeda, neid praktiliselt Ukraina „reetmises” süüdistada ja nõuda Trumpilt asjade andmist, mida me ise pole valmis andma.
See on pärast seda, kui Ameerika Ühendriigid on Ukrainale kõigist üksikutest riikidest kõige rohkem materiaalset tuge pakkunud ja temaga aastaid hindamatut luureinfot jaganud.
On lihtne süüdistada Ameerika Ühendriike Ukraina keerulises olukorras, kuid siis unustab Euroopa taas oma vastutuse.
See on „keegi teine, aga mitte mina” poliitika tuum.
Loe lisaks
Discover more from eestinen
Subscribe to get the latest posts sent to your email.