Tehisaru levik seab inimarule kõrgemad ootused. Kui me ei taha tehisaruga töökohtade pärast võistelda, vaid seda võimalikult targalt ja tulemuslikult kasutada, ei piisa ilmselgelt lühikest aega spetsiifiliste ametioskuste õppimisest, vaid vaja on magistri- ja doktorikraadiga inimesi, kes on harjunud mõtlema kriitiliselt ja loovalt.
Akadeemik Jaak Aaviksool on õigus: ainult akadeemilisest oivalisusest ei piisa, et ülikoolid saaksid oma ühiskondlikku rolli täita. Ei piisa sellestki, kui mõõta ülikooli efektiivsust ainult panusega SKP-sse või ühe üliõpilase õpetamiseks kuluva raha alusel.
Samal ajal on just ülikooli akadeemiline tipptase peamine garantii, mille pärast tahaksid meie andekad noored Eestisse jääda ning võimekad välisüliõpilased siia õppima tulla. Üleilmne konkurents käib just talentide nimel. Lisaks vajab ühiskond väga paljudel elualadel inimesi, kelle töö ei too kohest rahalist kasu, kuid on ühiskonna, demokraatia ning eesti keele ja kultuuri arengu seisukohalt hindamatu.
On tõsi, et ülikoolid muutuvad avalikkuses nõudlikuks siis, kui käimas on uute halduslepingute ja kõrghariduse riigieelarvelise rahastuse läbirääkimised. Kuni ülikoolide ja valitsuse vahel on eeskätt teenusepakkuja ja tellija kitsalt majanduslik suhe, jäämegi rahavaidlusi pidama. (Kõrg)haridus aga ei ole toode, mida ainult kulutõhususe alusel tellida, ning ülikoolid ei ole pelgalt riigi SKP kasvatamiseks peetav majandusharu.
Ajakiri Times Higher Education (THE) avaldas hiljuti kõrghariduse tulevikuaruande, milles prognoosib kogu maailma kõrgharidussektori arengut aastani 2035. Andmepõhised üleilmsed suundumused näitavad, et kõrghariduse valdkond mitte ainult ei kasva, vaid selle olemuses ja struktuuris toimuvad suured muutused, millega peavad ülikoolid ja valitsused ühiselt tegelema.
Peamised mõjujõud on lisaks rahvusvahelise kõrgharidusturu konkurentsile ka ühiskondade ees seisvad suured ülesanded, nagu demograafia, tehisaru ja üleilmne konkurents talentide pärast, mis kõik mõjutavad otseselt ka Eestit.
Lühidalt öeldes on kõikide ühiskondade ja kõikide majandussüsteemide ainus arenguväljavaade piisava hulga teaduspõhise ülikooliharidusega inimeste olemasolu. Riigijuhtide esmane ülesanne on hoolitseda selle eest, et ülikoolidel oleks stabiilne ja pikaajaline rahastus, autonoomia, võimalus innovatsiooniks ja avatus rahvusvaheliseks koostööks.
Ülikoolide roll on omakorda toetada oma ühiskonda haritud tööjõu, ettevõtete innovatsioonivõimekuse, teaduspõhise poliitikanõustamise, ühiskonna stabiilsuse ja vastupidavuse tagamisel. Eestisuguses väikeriigis on hea tervisega ühiskonna üks nurgakive ka oma keele ja kultuuri edendamine, mis on Tartu Ülikoolile seadusega pandud kohustus.
Kõik see kokku tähendab, et ülikool ei ole ministeeriumide alltöövõtja, vaid riigi arengueesmärkide saavutamise ja konkurentsivõime hoidmise kindlustaja. Kui kõrghariduse tulevikuarutelu peamiseks teemaks kujuneb raha, on arusaadavalt suur kiusatus võrrelda, milline kõrgharidus on odavam.
Kuniks Eestis toimis veel riiklik koolitustellimus, oli odavaim eriala ärindus ja haldus. Kui soovida odavat kõrgharidust, tuleks loobuda näiteks arstidest ja veterinaaridest, kelle õpe on pikaajaline ja kallis, mis sest, et OSKA aruanded ja maailma kõrgharidussuundumused viitavad just vastupidisele vajadusele.
Akadeemik Aaviksoo võtab õppekulude arvutuse aluseks nii ülikooli teadus- kui ka kõrgharidusraha, jagab tulemuse üliõpilaste arvuga ja teeb järelduse, et mõistlikum on keskenduda rakenduskõrgharidusele, sest seal on kulu üliõpilase kohta märgatavalt väiksem.
See lihtsustatud tehe lähtub eeldusest, justkui oleks teaduse ainus eesmärk kõrghariduse teenindamine. On siiski ilmne, et kui teadusraha on suuresti projektipõhine – nagu see Eesti ülikoolides enamasti on –, ei saa eeldada, et seda on võimalik kasutada samamoodi nagu kõrghariduse tegevustoetust. Projektipõhine rahastus eeldab kindla aja jooksul konkreetseid tegevusi ja tulemusi ja need pole seotud õpetamisega.
Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi direktor Priit Reiska jagab üliõpilaste arvuga ainult kõrghariduse tegevustoetuse ning järeldab, et rakenduslik ja akadeemiline kõrgharidus on pea sama hinnaga.
Kui tahta end teiste riikidega võrrelda, on mõistlik vaadata ka võrreldavat statistikat. 2022. aasta andmete põhjal koostatud OECD aruandest näeme, et ostujõudu arvestades oli kõrghariduse kogukulu Eestis ühe üliõpilase kohta umbes 72 protsenti OECD riikide keskmisest. Väiksem oli see vaid Kreekas ja Lätis ning meiega sarnane Itaalias, Portugalis ja Poolas. Võime eeldada, et kõrghariduse tegevustoetuse kasv 2023.–2025. aastal on Eesti positsiooni selles võrdluses parandanud, kuid et 2027. aastast rahvastuse kasv peatub ja üliõpilaste arv kasvab, teeme taas vähikäigu.
Seda metoodiliste valikute loetelu võib jätkata. Lisaks pole rakendusliku ja akadeemilise kõrghariduse kasu(m)likkuse arvutamisel väheoluline ka palgalisa, millele on viidanud Tartu Ülikooli õppeprorektor Aune Valk.
Ükskõik millisel viisil rakendusliku ja akadeemilise kõrghariduse kulu võrrelda, ei muuda see asjaolu, et pole midagi rakenduslikumat arsti, juristi, IT-tippspetsialisti, inseneri, õpetaja, psühholoogi, veterinaari jne haridusest, mis omandatakse juhtumisi Eesti süsteemis akadeemilise ja paljudel juhtudel ka kalli õppe käigus.
Küsin hoopis: kas tõesti ajal, mil kõik andmed viitavad ühemõtteliselt kõrghariduses saabuvatele suurtele muutustele, takerdume arvutustesse, mis objektiivselt – näiteks vaid võrreldavat tegevustoetust üliõpilaste arvuga jagades – näitavad, et Tartu Ülikoolis õppiva üliõpilase eest peab riik maksma umbes 500 eurot aastas rohkem kui rakenduskõrgkoolides keskmiselt?
Selle asemel peaksime ühiselt läbi arutama ning paika panema lühi- ja pikaajalise riigisisese ja rahvusvahelise talendipoliitika, sest lõpuks pole meil muud olulist vara kui inimesed. Kui mõttevahetus kõrghariduse ja seeläbi ka Eesti kultuuri, ühiskonna ning majanduse tuleviku teemal taandub küsimusele, kas sääst on suurem akadeemilise või rakendusliku kõrgharidusõppe puhul, siis tagurdame ennast ise konkurentsist välja. Meie ees on palju teravamad ja kiireloomulisemad küsimused.
Teame, et need noored, kes seisid tänavu suvel silmitsi ohuga, et neile ei jagu gümnaasiumikohti, on õige pea ülikooli ukse taga, kuklas jälle sama hirm. See varasemast arvukam põlvkond on paraku järgmiste aastakümnete viimane võimalus koolitada Eesti ühiskonnale võimalikult palju spetsialiste meie oma laste seast.
Pärast 2029. aastat väheneb gümnaasiumilõpetajate arv pikka aega. Ühtlasi saabub siis elutähtsatel erialadel suur tööjõupuudus, sest arvukad põlvkonnad suunduvad pensionile. See tähendab, et esiteks on meie kiireim kohustus tagada järgmistel aastatel praegusest rohkematele Eesti võimekatele noortele koht Eesti ülikoolis, mitte kaotada neid teistele riikidele. Sealt edasi on küsimus, kui palju välisüliõpilasi ja -tööjõudu Eestisse tuua ning kuidas luua neile Eestis sedavõrd head tingimused, et saaksime siia tõesti parimaid, kes kohanevad ka meie kultuuri ja ühiskonnaga.
Juba viidatud THE aruandest leiab järelduse, et kasvavast üleilmsest kõrgharidusnõudlusest suudavad päriselt kasu lõigata riigid, kes oskavad planeerida kõrgharidust vastavalt oma demograafiale, luua nutikat rändepoliitikat ja piiriüleseid hariduspakette ning hoida rahvusvaheliselt ligipääsetavat ja kvaliteetset kõrgharidust. Selleks tehakse poliitilisi otsuseid, mis toovad kasu tööturule, majandusele, kultuurile ja ka rahvusvahelisele konkurentsivõimele ning mõjukusele.
Riigid, kes lähenevad kõrgharidusele kitsalt tootlikkuse argumendiga ja ütlevad, et akadeemilist haridust tuleks koomale tõmmata, või ei planeeri teadlikku tulevikustrateegiat, jäävad üleilmses konkurentsis kaotajaks nii talentide kui ka teadmiste mõttes.
THE aruandest leiab hoiatava sõnumi, et Ida-Euroopa on maailma ainus piirkond, kus on järgneval kümnendil oodata kõrghariduse mahu kahanemist (14 protsendi võrra). Kas laseme sellel Eestiski juhtuda või suudame oma oivalise kõrgharidusega meelitada siia võimekaid noori nii Eestist kui ka välismaalt?