Mitmete riikide ringhäälingud nõudsid neljapäevasel Euroopa Ringhäälingute Liidu (EBU) koosolekul Iisraeli osalemise hääletusele panemist, heites Iisraelile ette sõjategevust Gazas. Saksamaa ringhääling teatas seepeale, et Iisraeli kõrvalejätmisel ei osale ka Saksamaa. Viimaks otsustas enamik EBU liikmeid küsimus üle mitte hääletada, mis tähendab automaatselt Iisraeli osalemist 2026. aasta mais Viinis toimuval Eurovisiooni lauluvõistlusel.
Teadaolevalt on nelja riigi ringhääling protestiks Iisraeli osalemise vastu lubanud ise Eurovisioonilt kõrvale jääda. Need riigid on Hispaania, Sloveenia, Holland ja Iirimaa. Lauluvõistluse boikoteerimist on hakatud arutama ka Islandil ja Belgias.
Euroopa rahvusringhäälingute ülesandeks ei ole kujundada riikidevahelist suhtlust või rahvusvahelist poliitikat, vaid pakkuda kultuuri- ja meelelahutusplatvormi.
Sellises situatsioonis kerkib oluline küsimus: milleks on Euroopa riikide rahvusringhäälingud ja nende katusorganisatsioon EBU üldse ellu kutsutud? Nende ülesanne ei ole riikidevahelist suhtlust või rahvusvahelist poliitikat hinnata ega kujundada, vaid pakkuda kultuuri- ja meelelahutusplatvormi, mis toimib ühendavalt vaatamata võimalikele poliitilistele erimeelsustele. Kui EBU liikmed hakkavad lauluvõistlusesse segama oma riikide välispoliitilisi positsioone, muutub Eurovisioon millekski, mida ta pole kunagi olnud – poliitiliseks survevahendiks.
Tõsi, Eurovisiooni ajaloos on olnud erandeid: Serbia või Venemaa võistluselt kõrvalejätmine. Tuletame aga meelde, et 1993. aastal kehtestati Serbiale ÜRO sanktsioonid, sest ta ründas teisi endisi Jugoslaavia osi, ning 2022. aastast kehtivad rahvusvahelised sanktsioonid Venemaa vastu, kes tungis kallale Ukrainale. Iisraeli puhul kiputakse ära unustama, et ta on olnud ise Hamasi kallaletungi ohver.