Lavastaja Elmo Nüganen, kes astus üles ka Kaljo Kiisa viimases lavastajatöös “Suflöör”, ütles “Ringvaates”, et kõik, kes on Kiisa ja tema fenomeniga kokku puutuvad, mäletavad teda kindlasti.
“Kaljo Kiisk on unustamatu inimene. Kõik, kes on temaga ja ta fenomeniga kokku puutunud, mäletavad teda kindlasti. Mõtlesin, kuidas edasi anda tema fenomeni neile, kes pole temaga kokku puutunud. Kindlasti suudame ette kujutada inimest, kellega suheldes on tunne, et sina oled tema jaoks väga oluline ja ta on väga huvitatud sinust. Selliseid inimesi ei ole palju. Nende inimeste poole on tõmme, sa tahad nendega koos aega veeta, suhelda ja töötada,” sõnas Nüganen.
“Suflööris” mängides nimetas Nüganen end kogenud filmitegijate kõrval poisikeseks. Ta meenutas aega, kui Kiisk rääkis talle isiklikult loo sellest, kuidas teda 18-aastaselt Saksa õhukaitseväkke mobiliseeriti. Aastakümneid oli ta pidanud sellest kogemusest vaikima, aga siis suutis ta juba sellest rääkida. Kui sõda oli läbi saanud, tundsid julgeolekuorganid huvi, kus ta sellel ajal oli. “Ta tegi täiesti Kiisaliku käigu ja läks Moskvasse GITIS-esse õppima,” rääkis Nüganen.
Kiisk pani “Kevade” Liblesse endast väga palju. “Kaljo oli kinos väga orgaaniline, kaamera ikka armastas teda. Ta võis täiesti vabalt hakata rääkima filmi teksti ilma, et keegi oleks aru saanud, et ta juba mängis. Raske oli aru saada, kas ta mängib või reageerib iseendana,” sõnas ta.
Kiisk ei lasknud režissööritööd tehes oma töövälistel pingetel ja tunnetel välja paista. Tema töökaaslased tundsid ennast selles töökeskkonnas hoituna. “Kaljo puhul oli tegemist erilise inimesega,” rääkis Nüganen. Tema juures oli eriline soojus ja huumorimeel. “Ta võis väga hästi anekdoote rääkida ja sama hästi teiste anekdootide peale naerda. Ta oli väga nakatav oma olekuga.”
Kaljo Kiisa 100. sünniaastapäevast oli juttu ka “Aktuaalses kaameras”: