Sergei Inkatovi maalid tunneb ära silmapilkselt: tihe, küllastunud värv, sisemine valgus ja eriline rütm – ta on tõepoolest loonud isikupärase, kergesti äratuntava stiili. Juba aastaid elab ja töötab maalikunstnik Eestis ning kuulub Eesti Kunstnike Liitu. Tema loomingulises biograafias on näitused Euroopas ja USA-s, osalemine rahvusvahelistes kunstiprojektides ja erialaauhinnad. Intervjuus MK-Estoniale räägib kunstnik, mis on tema jaoks õnn, kuidas arendada maitset ja mille poolest erineb kunstiteos töödest, millel puudub kunstiline väärtus.
– Värv on teie lõuenditel justkui omaette tegelane. Kas mõtlete teose eelnevalt läbi või loote spontaanselt?
– Tavaliselt on mul idee olemas. Aga kõik ülejäänu kujuneb juba protsessi käigus, mil loksuvad paika värvisuhted. Maalin ainult päevavalguses. Proovisin töötada kunstvalguses, kuid see ei pakkunud rahulolu. Maalid näiteks sinist taevast, kuid see tuleb külmem, kui vaja. Toimub värvipettus. Päeval maali vaadates selgub, et soovisid üht, aga välja tuli midagi muud. See valskus ärritas mind väga.
Kuid talvel töötan ma siiski edasi. Kui lumi maha tuleb, muudab see olemise valgemaks.
– Kas see pole tekitanud teis soovi elukohta vahetada?
– Eestist lahkuda pole ma kunagi tahtnud. Jah, kliima pole sugugi lõunamaine, aga olen harjunud. Kuigi sündisin Bakuus – seal on kliima teistsugune, kuid talvel on samuti tuuline. Aserbaidžaanis elasin 21. eluaastani, siis läksin õppima Venemaale, Tveri linna, kus lõpetasin kunstikooli.
– Miks just Tver?
– Sel ajal elas seal mu ema vend. Alguses plaanisin minna õppima Moskvasse – mind võeti isegi vastu 1905. aasta nimelisse Moskva kunstikooli. Need olid üheksakümnendad, siis kehtisid bürokraatlikud reeglid – sissekirjutus ja muu selline, ning seda küsimust ei õnnestunudki lahendada. Seepärast sõitsin Tveri ega kahetse seda. Sain sealt hea kooli ja kaitsesin diplomi. Mul on õpingutest ja praktikast jäänud kõige soojemad mälestused – seal olid suurepärased pedagoogid nii maalis, joonistamises kui ka kompositsioonis.
– Kuidas te aga Eestisse sattusite?
– Minu vanemad kolisid Eestisse veel varem, kui see oli osa Nõukogude Liidust. Isa on mul armeenlane, ema aga pooleldi sakslane. Neid ajendas selleks kurikuulus Mägi-Karabahhi konflikt. Nii nad Aserbaidžaanist lahkusidki.
Põhimõtteliselt oleksime võinud sattuda ka Lätisse – ka selline võimalus oli. Kuid isa valis Eesti. Ta oli kunagi siin komandeeringus käinud ja Tallinn oli talle hinge pugenud – eriti vanalinn. Ka Bakuus on oma vanalinn, kuid arhitektuur on seal muidugi hoopis teine.
Nii et saatus tõi meie pere siia. Hiljem tulin järele ka mina ja abiellusin. Nüüd elan ja loon siin juba üle kolmekümne aasta.
Märgilised kohtumised
– Kas vastab tõele, et esimesena märkas teie annet režissöör Sergei Paradžanov?
– Tõsi. Kuid enne seda juhtus selline lugu: minu ema, elukutselt muusik, klaveriõpetaja, otsustas panna mind muusikat õppima. Noh, ma läksin, nagu sõnakuulelik poiss ikka. „Sul on hea muusikaline kuulmine, sa pead harjutama,“ rääkis ema.
Õppisin aasta, teisel aga käisin juba n-ö sunniviisiliselt. Mind tõmbas joonistamise poole. Isa ostis värve ja vildikaid – joonistasin pidevalt midagi.
Mingil hetkel otsustati kodus: kui kujutav kunst meeldib rohkem, siis on mõtet selles suunas edasi liikuda. Siis pandi mind Juri Gagarini nimelisse pioneeride paleesse, mis asus Bakuu kesklinnas, ühes kaunis hoones. Sattusin väga hea õpetaja, oma ala professionaali käe alla. Maalisime akvarellidega ja joonistasime. Paralleelselt käisin tunde võtmas ühe professionaalse kunstniku juures, kes oli lõpetanud Leningradi Kunstiakadeemia. Käisin tema ateljees, kus ta õpetas mulle maalimist ja joonistamist ning valmistas mind ette kunstikooli astumiseks, kuhu ma lõpuks ka sisse sain.
Ühel suvel viis õpetaja meid muuseumisse – Širvanšahhide paleekompleksi. Muide, mu isa töötas seal. Läksime lihtsalt vabas õhus maalima, arhitektuuri jäädvustama. Tegin seal ühe väikese, umbes 30–40-sentimeetrise akvarelli.
Samal ajal toimusid kompleksi territooriumil filmivõtted. Olin siis veel poisike… umbes kuueteistkümnene – muidugi mitte enam päris väike. Lõpetasin parajasti tööd, kui äkitselt astus ligi üks täiskasvanud habemega mees.
Ta küsis: “Poiss, mis su nimi on?”
Vastasin: “Sergei.”
Ta naeratas: “Siis oled ju minu nimekaim.”
Seejärel vaatas ta mu akvarelli ja sõnas:
“Kui hea töö oled sa teinud. Kas ma tohin su tööle paar sõna kirjutada?”
Ulatasin talle akvarelli. Ta pööras lehe ümber ja kirjutas tagaküljele: „Lugupeetud õpetaja, Sergei on teil väga andekas poiss. Pöörake talle tähelepanu.“
Ning pani allkirja: Sergei Paradžanov.
– Kas see joonistus on alles?
– Kahjuks mitte. Tol ajal oli mul õppetöid üldse palju. Aga siis tuli kolimine, ajad olid keerulised, valitses kaos. Inimesed ei saanud mõnikord isegi isiklikke asju kaasa võtta – polnud mahti akvarellidele mõelda. Muidugi on kahju. Praegu hoiaks ma seda hoolega, paneks klaasi alla – kui ajaloolist mälestust, nagu reliikviat.
– Aga mis sai õpetajast? Kas näitasite talle seda joonistust?
– Näitasin. Loomulikult teadsid kõik, kes on Sergei Paradžanov. Selline lugu – ja ma pean seda kalliks.
– Kas mõistsite juba toona, et soovite oma saatuse maalikunstiga siduda?
– Ilmselt olin selleks sisemiselt valmis. Kuigi õpetaja hoiatas mind kogu aeg: see on raske tööpõld, mõtle, poiss, järele.
– Soovituse Eesti Kunstnike Liitu astumiseks andis teile aga üks teine tuntud inimene – eesti maalikunstnik Jüri Arrak…
– Elasin siis juba Eestis. Arraku looming oli mulle ammu tuttav. Temaga endaga polnud ma väga lähedalt tuttav, kuid ta külastas mu näitusi – mitte küll sageli, aga siiski. Jüri Arrak on Eesti kujutavas kunstis märgiline kuju, tõeline klassik.
Inspiratsioon: seda võib leida ükskõik millest, leiab Sergei Inkatov. „Nightfall in the City“, 2021. Foto: erakogu.
Igapäevane töö
– Millist sündmust oma elus või karjääris peate kõige pöördelisemaks?
– Kõike tuleb vaadata tervikuna. Kunstniku jaoks on isegi personaalnäitus juba suur sündmus.
– Kui palju näitusi on teil olnud?
– Teate, olen järje käest kaotanud. Neid on olnud palju. Ja üleüldse pole ma sagedaste personaalnäituste armastaja. On kunstnikke, kes korraldavad viis-kuus ekspositsiooni aastas. Minul pole nii. Näitus on tohutu töö. Tuleb kaua ja põhjalikult valmistuda: koguda töid, vaadata, mis teemaga sobib, mõelda läbi kontseptsioon ja pealkiri – see kõik on kunstnikele suurepäraselt tuttav.
Mul on olnud näitusi Suurbritannias, Prantsusmaal, Tšehhis, USA-s ja teistes riikides. Teen siiani koostööd ühe USA galeriiga. Samuti sain Prantsuse akadeemia Mondial Art Academy liikmeks, kus mulle on kahel korral antud kuldmedal nominatsioonis „Abstraktne maal“. Minu tööd jõudsid isegi raamatusse, mida seal välja anti.
2011. aastal pälvis mu töö preemia projekti „Tallinn – Euroopa kultuuripealinn“ raames. Viimane personaalnäitus toimus aga tänavu septembris.
Iga sellise sündmuse taga on igapäevane töö. Tulen ateljeesse peaaegu iga päev, vaid harvade eranditega.
– Aga kui inspiratsiooni pole?
– Inspiratsiooni võib leida ükskõik millest. Isegi halvast ilmast. Ütlen sageli – millist inspiratsiooni te ootate? Arvate, et homme maailm muutub? Ei muutu. Aga elu läheb ju mööda. Kunstnik ammutab kõike elust. Reisid, kohtumised. Kõige banaalsem näide – jalutuskäigud vanalinnas. Mina näiteks ei saa ilma kunstita. Kui sõidan Prantsusmaale või Hispaaniasse – siis lähen tingimata muuseumidesse ja galeriidesse.
– Teie näituste geograafia on muljetavaldav. Kas olete täheldanud, et maalikunsti tajumine muutub sõltuvalt riigist?
– Arvan, et mitte. Muidugi on inimestel erinevad vaated ja maitsed – Ameerikas ühed, Prantsusmaal teised. Kuid üldjoontes ma erilist vahet ei märka.
Oma teoreemi lahendamine
– Kui kaua valmib üks maal?
– Sellele küsimusele on üldse raske vastata. Väga erinevalt. Olen sellega tegelenud juba üle neljakümne aasta. Võin töö valmis saada ühe päevaga, aga selleks võib kuluda ka nädal. Aeg pole peamine. Loeb rahulolu – see hetk, kui kunstnik on maaliga rahul. Kui mitte, siis töötame edasi.
– Kas kunst peegeldab kunstniku isiksust?
– Arvan küll. Minu iseloom avaldub ilmselt minu töödes – nii abstraktsetes kui ka figuratiivsetes.
– Mis teid abstraktsiooni juures köidab?
– Leian, et abstraktsetes töödes saan paremini avada oma koloristivõimeid: värvi, vormi, kompositsiooni. Mulle meeldib see. Seal on rohkem vabadust eksperimenteerimiseks, kuigi kõik on tehtud ühtses stiilis.
– Teie viimane personaalnäitus kandis pealkirja „Õnne teoreem“. Miks just „teoreem“?
– Kui kogusin selle näituse jaoks tööde kollektsiooni, sündis pealkiri kohe. Ekspositsioonis olid esindatud erinevad tööd: nii suureformaadilised abstraktsioonid kui ka meremaastikud. Kõik kokku moodustas justkui elu mitmekülgsuse, mis on maalikunstis kehastunud. See on sõnum vaatajale – igaüks peab ise lahendama oma teoreemi.
– Aga mida tähendab õnn teie jaoks?
– Minu jaoks on õnn see, kui tunnen loomingust rahulolu, kui saan oma tööst naudingut. Kui kõik on elus ja terved: lähedased, vanemad, minu pere, naine, tütar. See ongi ilmselt kõige tähtsam.
„Lõuendit lõunasöögi vastu ei vaheta“
– Räägime kunsti ärilisest poolest. Kuidas elab looming kõrvuti rahateenimise vajadusega?
– Esiteks alustame sellest, et maalikunstiga tegelemine on tänapäeval juba iseenesest kallis lõbu. Maalin õlivärvidega. Nagu teame, maksavad värvid, pintslid ja lõuendid raha.
Loomulikult on mul hea meel, kui müün mõne töö. Sest see annab võimaluse jätkata oma armastatud tegevusega ja lihtsalt elada: osta toitu, tankida autot ja nii edasi.
Koostöös galeriidega ja suhtluses kollektsionääridega on mulle suureks abiks abikaasa Olga – ta tunneb asja köögipoolt. Kuid kõik need sidemed on kujunenud aastatega. See pole nii lihtne, et leiad kohe galerii, kes sooviks koostööd teha.
– Millises riigis on teie töid kõige rohkem – Eestis või kusagil mujal?
– Eesmärgipäraselt pole ma arvet pidanud, kuigi arhiiv on mul muidugi olemas. Kuid arvan, et tänase seisuga on minu töid siiski kõige rohkem Eestis. Ehkki kui hakata lugema kahetuhandendate algusest, võib kogus olla enam-vähem võrdne.
– Kas teil on mõni projekt või idee, mida te pole veel realiseerinud, kuid väga tahaksite? Loominguline unistus?
– Järgmine aasta on mul juubeliaasta – saan 55. Plaanin teha näituse. Üksikasjadest veel rääkida ei saa, aga ideesid mul on.
– Maailm ümberringi muutub üha ärevamaks – kas see mõjutab loomingut ja kuidas teie sellega toime tulete?
– Tuleb osata end sellest distantseerida. Kui jääda kinni sellesse, mida näeme ja kuuleme, sellesse, mis ümberringi toimub, võib hulluks minna. Seepärast tuleb osata end välja lülitada. Kunstnikuna püüan end sellest säästa, sest muidu hakkaks see tööd segama.
– Kas mäletate oma esimest edu, hetke, mil tundsite end eduka maalikunstnikuna?
– Ei, ei mäleta. Kuid mul on meeles, kuidas keegi ostis esimest korda ühe minu töö. juhtus ammu ühel Moskva vernissaažil, olin siis veel tudeng. Tundsin, et minu tööd osatakse hinnata. Siis tekkis mõte: kui mu töid ostetakse, järelikult tuleb edasi areneda ja tööd teha. Seda teengi ma tänaseni.
– Kuidas on teie tööprotsess korraldatud? Kas tuleb ette hetki, mil teid on parem töö ajal mitte segada?
– Üldiselt kodus teatakse: kui ma maalin, pole mõtet mind mingite probleemidega koormata. Kui mul on ülesanne, mille olen endale püstitanud, siis ei rahune ma enne, kui olen selle täitnud, ja lõuendit ma lõunasöögi vastu ei vaheta.
– Kuidas saate aru, et töö on valmis?
– Selleks kulub aega. Kuid saabub hetk, mil ütlen endale: tuleb peatuda.
– Kas juhtub ka nii, et justkui olete lõpetanud, aga tundub – midagi on puudu?
– Juhtub, et vaatad tööd kaua – ja silm ei seleta enam. Siis tuleb töö kõrvale panna ja naasta selle juurde järgmisel päeval – vaadata värske pilguga. See on vana meetod, juba õpingute ajast pärit.
See, mis on lähedane: mere- ja linnavaated on teemad, mis on maalikunstnikule eriti südamelähedased. Teos „Baltic seaside“, 2025. Foto: erakogu.
„Kõik portreed on ammu maalitud“
– Hiljuti avati Südalinna teatris näitus, mis ühendab erinevaid Eesti maalikunstnikke. Kui mugavalt tunnete end kunstnike kogukonnas? Kas konkurents eksisteerib?
– Võib-olla keegi kadestab kedagi, aga mina pole selline inimene. Olen sellest kaugel. Tean oma tööd ja osalen rahulikult nii grupinäitustel kui ka mis tahes kollektiivsetes projektides. Ma ei ole konfliktne. Kuigi kui kuskil minnakse liiale, võin vastata või lihtsalt ära minna.
– Millised maalikunstimeistrid on teid mõjutanud?
– Kedagi jäljendada pole ma kunagi püüdnud, kuid mulle meeldivad paljud kunstnikud – isegi need, kellest olen stiililiselt kaugel. Mulle meeldib väga Picasso, impressionistid – Gauguin, Renoir, Manet, Cézanne. Armastan väga Velázquezt. Tema meisterlikkus on imetlusväärne. Meeldivad paljud, kuid ma ei püüa kedagi korrata. Väga sageli küsitakse, kuidas minu tehnikat nimetatakse. Las sellega tegelevad kunstiteadlased. Kuigi ilmselt on mul välja kujunenud oma äratuntav stiil.
– Aga kas oleksite valmis maalima tellimustöid, kui elu sunniks?
– Ilmselt küll. Aga seda, mida ma maalida ei taha, ma ei maali. Kellegi koerakesi ei hakka ma maalima isegi raha eest. See pole mulle lihtsalt huvitav. Teen parem seda tööd, millest saan naudingut.
Aga kui jutt käib mereseeriast – regattidest, linnavaadete seeriast – see on juba teine asi. Need teemad on mulle südamelähedased.
Tihti küsitakse: „Miks te portreesid ei maali?“. Vastan: „Aga milleks? Kõik kaunid portreed on juba ammu maalitud.“ Kunstiajaloos on portreesid enam kui küll.
Maailm on muutunud. Me elame praegu moodsates korterites… mis portreedest siin rääkida? Minu meelest on see maitsetu.
– Mis teid peale töö köidab?
– Armastan reisida. Eriti meeldib mulle Prantsuse Riviera – seal on ilus, „toon“ sealt kaasa süžeesid maalide jaoks. Käin muuseumides, galeriides, huvitavates poodides. Loen kunstiartikleid. Olen tavaline inimene.
– Kuid siiski mitte päris tavaline…
– Mõnes mõttes ehk jah… Aga muidu on mu elu nagu kõigil teistel. Ainult et olen iseenda peremees: ei pea lips ees hommikul kell kaheksa kontoris olema. Tahan – töötan, tahan – ei tööta. Kuid sellise vabaduse saavutamiseks olen aastaid vaeva näinud ja teen seda siiani.
– Kes näeb valminud tööd esimesena?
– Minu abikaasa.
Meeldib – ei meeldi
– Kuidas teile tundub, kas inimesed on muutunud kunstiteadlikumaks? Kas paljud mõistavad abstraktset maalikunsti?
– Kui toimuvad minu näitused, viibin seal sageli õhtuti, suhtlen inimestega. Mulle pakub huvi publikut jälgida. Üldiselt on meie publik… ma ei taha öelda „ettevalmistamata“, kuid viiskümmend-kuuskümmend protsenti pole abstraktseks kunstiks valmis.
Kuid on väga palju neid, kes ütlevad: “Me ei jaga kunstist midagi… aga meile meeldib.” Ja vähe sellest – nad ostavad. Nad tajuvad kunsti intuitiivselt.
Iga näitus on kui detektor, võimalus jälgida inimeste reaktsiooni. Käivad ju paljud muuseumides, midagi mõistmata – ja see on täiesti normaalne.
Kohe määrata, kas inimene jagab asja või mitte, on võimatu. Kuid vestlust alustades tunnetab selle juba ära. Inimene astub lõuendi juurde ja ütleb: “Siin näen ma midagi Kandinskylikku… aga siin midagi Picassolt või Malevitšilt.”
– Muide, kas Malevitši ruut on kunst?
– Muidugi! Malevitš oli esimene, kes seda tegi. Nüüdseks on maalitud juba tuhandeid ruute ja ristkülikuid, kuid tema tegi seda esimesena.
Paljud ütlevad: „Ah, jama.“ Ei ole jama. Inimene jõudis selleni. Ja tal on peale ruudu hulgaliselt teisigi ülihuvitavaid töid.
Mõnikord tehakse nalja: „Musta ruudu armastajatel palume mitte tülitada.“ Mina aga vastan: „Kasvage enne selleni.“
– Kuidas kirjeldaksite kaasaegset maalikunsti?
– See on eripalgeline. Galeriides võib kohata tõeliselt huvitavaid asju, kuid on ka seda, mis pole mulle lähedane. Väga palju on installatsioone ja kunsti, mida ma, ausalt öeldes, eriti ei mõista. Tühjad saalid monitoridega… Samas on ka sellel õigus eksisteerida.
Kuid selle kõrval tahaksin näha ka reaalseid asju – midagi käegakatsutavat, mitte lihtsalt mingeid “õhku täis” kontseptsioone. Muidugi maalikunst areneb. Mood muutub. Võtame või elementaarse näite – vaadake näituseruume: seinad on nüüd nii mustad kui ka kollased – varem sellist asja ei olnud.
– Kuidas tavainimene saab eristada ehtsat kunsti teisejärgulisest?
– Inimesel peab olema teatud kasvatus ja visuaalne kogemus – see on väga oluline. Enamik lähtub lihtsast põhimõttest: „meeldib – ei meeldi“. Ja see on loomulik. On inimesi, kes ei jaga kunstist palju, kuid kellel on maitset.
– Kuidas kasvatada maitset, et valida maal, mida hiljem lastele saaks pärandada?
– Maitset kujundatakse lapsepõlvest peale. Võtame näiteks minu tütre. Ta kasvas kodus, kus seintel olid alati maalid – ja mitte ainult minu omad. Mäletan, kuidas koolilapsena tuli ta sõbrannade juurest ja imestas: „Neil pole kodus ühtegi maali. Paljad seinad.“ Nüüd ta reisib, käib eri riikide muuseumides – see pakub talle huvi.
Kuid maalikunst on kallis lõbu ja sedagi on oluline mõista. Kõikvõimalikud pildikesed sisustuspoodidest pole siiski kunst.
– Mis on loomingus tähtsam – talent või töökus? Millised omadused on kunstnikule vajalikud?
– Iga talenti tuleb arendada. Tööd ja järjepidevust pole keegi tühistanud. Paljud neist, kes minuga koos õppisid ja kellel oli eeldusi, ei saanudki kunstnikeks… Mõnest sai õpetaja, teine valis muu eriala.
Muidugi leidub haruldasi inimesi, kellel õnnestub kõik iseenesest, kuid enamasti – nii maalikunstis kui ka muusikas – ei saavuta ilma tööta midagi.
Näiteks minu õde on professionaalne kontsertmeister, elab Hispaanias. Mäletan, veel Bakuus tõusis ta väikese tüdrukuna vara hommikul üles – isegi nädalavahetustel – ja istus klaveri taha. Ta on siiani veendunud: kui iga päev ei harjuta, ei tule midagi välja. Sama rääkis ka minu maaliõpetaja: talent talendiks, aga käed peavad töötama ja pea samuti.
Kui ma päev-kaks ei tööta või sõidan kuhugi ära, tõmbab mind alati lõuendi juurde tagasi. See pidev sisemine tung, soov luua midagi uut – see on alati minuga.
MEIE TEATMIK
Sergei Inkatov
• Sündinud 13. septembril 1971 Bakuus.
• 1987–1989 – õppis Azimzade-nimelises kunstikoolis (Bakuu).
• 1992 – lõpetas Venetsianovi-nimelise kunstikooli Tveris (Venemaa).
• Alates 1994. aastast elab Eestis.
• Kuulub Eesti Kunstnike Liitu ja Eesti Maalikunstnike Liitu.
• On Mondial Art Academia (Prantsusmaa) liige, akadeemia saadik Eestis.
• 2009. aastal pälvis fondi „Kulturnoje dostojanije“ (Kultuuripärand) preemia (Venemaa).
• 2011. aastal tunnistati linnamaastiku konkursi “Tallinn – Euroopa kultuuripealinn 2011” laureaadiks.
• Kunstniku looming on laialdaselt esindatud Hispaanias, USA-s, Tšehhis, Lätis, Leedus, Inglismaal, Soomes, Saksamaal ja Venemaal.
• Koduleht: www.inkatov.eu
• Abielus, kasvatab tütart.