„Olime pampas ehk tasasel rohumaal, kui mul tuli mingi vana võdisevate jalgadega kronu otsa ronida,“ muheles Jõekalda, kelle suksu eelistas jalutamise asemel kaktusi vohmima asuda. „Hobune saab kohe aru, kui mingi loll on talle selga topitud, kes midagi teha ei oska ja raske ka veel on. Kõmbi siis sellisega!“
Refereeritud artikli täistekst ajakirjas Kroonika
Kuu aega tagasi Argentiinast naasnud Kristjani hinnangul oli tegu külalislahke riigiga, mis pakkus talle suurepärase kogemust: „Ajakirjanikud saatsid meid lennujaamast teele, jutustades hirmutavaid lugusid kriminaalsest riigist, kuhu nad ise ei julgeks minna. Tegelik elu oli aga täielik vastand – see oli üks parimaid kogemusi,.“
Kõige suurema üllatusena tõi Jõekalda esile kohalike inimeste sõbralikkuse ja huvi. „Käisime ka Mehhikos, kus turvamehed ringi sõitsid, et turvalisust tagada,“ meenutas ta. „Arvasin, et Argentiinas on olukord sarnane, aga kohalikud olid ääretult sõbralikud. Nad tulid ise küsima, kust me tulime ja millega tegeleme, ei üritanud meid eemale peletada.“